Eesti ala arheoloogilises aineses näha olevate ilmingute järgi, mis on alguse saanud Ida-Euroopa metsavöötmes (enamasti Volga-Oka piirkonnas) ja levinud Läänemereni – ja mida võib seostada lääneuurali keelt kõnelenud inimrühmade saabumisega siia (jn 1) – saab eristada vähemalt kolme eriaegset lainet. Usutavasti tuli inimesi ida poolt siiski pidevalt, ka laineharjade vahel.
Nn eelsalkade ehk pioneeride saabumist näitavad esimesed asulakohad, mille leiuaineses esineb Tapiola edelarühma varast keraamikat. Olemasolevate dateeringute põhjal algas see laine II aastatuhande viimastel sajanditel eKr.
Suuremal hulgal tuli uusi inimesi siis, kui hakati rajama kindlustatud asulaid. Väina (Daugava) äärde jõudis see asustusviis II ja I aastatuhande vahetuse paiku eKr, Eestisse, Edela-Soome ja Kesk-Rootsi idaossa sajand või kaks hiljem. Mainitud asulakohad paiknesid enamasti veeteede ääres, luues liikumiseks olulise tugipunktide võrgustiku. Asulatüüp oli sama nii läänemeresoome kui ka baltoslaavi (resp. algbalti) hõimudel.
Kolmas oluline laine jõudis pärale pronksiaja lõpus ja tõi endaga kaasa varased tarandkalmed. Et vähemalt osa tarandkalmetesse maetuid on tulnud mujalt, ilmselt ida poolt, kinnitavad nii strontsiumi isotoobi väärtused kui ka vana DNA andmed.
Kõik tulijad järgisid marsruuti Volgalt Dnepri ülemjooksule, sealt Väina ülemjooksule ning Väina jõge pidi Läänemere rannikule ehk nn edelaväila ühendusteid.
