Eestis ja Lätis kuni teise maailmasõjani kasutatud saksa keelte viimast faasi ehk baltisaksa keelt võib nimetada „dialektaalse varjundiga ülemsaksa kõnekeeleks“, mille „häälduses, vormistikus, süntaksis ja sõnavaras“ oli siiski selgelt äratuntav „regionaalne varjund“. Nii iseloomustas siinset saksa keeleuusust baltisaksa sõnaraamatu koostaja Oskar Masing (1874–1947). Baltisaksa keel oli ühiskonna ülemkihtide kõnekeel, mis oli 19. sajandiks välja kujunenud keskaegse keskalamsaksa keele põhjal pideva ning eri piirkondadest lähtunud sisserännu tulemusena. Sellele andsid regionaalse värvingu kontaktkeeled ning leksikale oli omane teatav museaalsus, muuhulgas prantsuse laensõnade kasutamine. Siinse keele eripärasid hakati esimest korda teadvustama ja kirja panema valgustusajastul. Baltisaksa keelepruugi iseloomulikumaks jooneks lisaks sõnavarale oli hääldus, mis on andnud alust anekdootidele. Leksikaalsed eripärad esinesid just suulises keelekasutuses, selle jälgi võib leida ilukirjandusest, aga ka ajalehtede kuulutustest või kohalike uudiste külgedelt.
Kuni Eesti Vabariigi rajamisega olid seisuslikus ühiskonnas vältimatult seotud kõneleja seisus ja keel; sotsiaalse mobiilsusega kaasnes keelevahetus. Suurem osa sotsiaalsest mobiilsusest toimus väikesakslaste (Kleindeutsche) ehk siis alamast seisusest käsitööliste-väikekaupmeeste ning mitmesuguste (mõisa) ametimeeste kihi vahendusel (jn 1,2). Väikesakslaste hulka kuulus umbes 80% siinsetest sakslastest –, kes valdavalt elasid linnalises keskkonnas. Esimese pooleteise saksastunute põlvkonna saksa keele tönkamist pilati poolsaksa ehk kadakasaksa (Halbdeutsch) keelena ja saksakeelsete haritlaste viljeldav poolsaksakeelne kunstluule tõusis omaette kirjandusžanriks. Tõusu sotsiaalses hierarhias Balti provintside teise kõrgseisuse – literaatide – hulka võimaldas aga ainult kõrgem haridus.
Hinnanguliselt oli 19. sajandi lõpus umbes 10% siinsest saksa elanikkonnast kas eesti või läti juurtega. Omaaegne poolmüütiline kolme kohaliku keele fenomen ilmus alles kooli- ja haldussüsteemi venestamise järel peamiselt sakslaste seas ja statistiliselt jäi oskus müüdile alla. Baltisaksa kõrgkihi laste esimene keel oli tihti eesti või läti keel, kuivõrd esialgu hoolitsesid laste eest kohalikud lapsehoidjad. Eesti Vabariigis muutus saksa keel ametlikult vähemuskeeleks, kuid selle prestiiž säilis pikalt. Pärast Umsiedlung’it ehk baltisakslaste ümberasumist Saksamaale Teise maailmasõja koidikul kasutasid baltisakslased võõrsil eesti või läti keelt perekondliku „salakeelena“. Baltisaksa väljendite kui rahvusgrupi ja isikliku identiteedi viimaseks kantsiks jäi aga perekondlik-kulinaarne sfäär.
