Asustustiheduse vähenemise ja kultuuritaseme languse põhjustena varasel pronksiajal võivad peale naaberrahvaste vaenutegevuse ja inimesi tabanud haiguste kõne alla tulla ka looduskatastroofid.
Nii ilmnes Põhja-Soome, Siberi ja Iirimaa fossiilse puidu (männi) aastarõngaste paksuses selge anomaalia, mis pärines 1628. ja 1627. aastast eKr ja kajastas äärmiselt ebasoodsaid kasvutingimusi kahel suvel. Pilt sarnanes täiesti 536.–537. aasta kliimaanomaaliaga, mida seostatakse vulkaaniplahvatusest atmosfääri paiskunud tuhapilvedega, mis varjutasid päikese ja tõid kaasa äärmiselt jaheda suvetemperatuuri. Võib arvata, et mõlemad kliimaanomaaliad põhjustasid ulatuslikke viljaikaldusi ja näljahädasid, millega kaasnes suurem suremus. Varapronksiaegsed viljaikaldused kahel järjestikusel suvel, mistõttu varud lõppesid, pidid olema katastroofilised algelisele viljelusmajandusele, nagu see tollal oli Baltikumis ja Soomes levinud.
Kaali meteoriidi (jn 1) langemine on viimaste uurimistööde valguses dateeritud ajavahemikku 1530–1450 eKr. Kaasnenud plahvatust on võrreldud aatomipommi plahvatusega Hiroshimas, mille lööklaine laastas suure osa Saaremaast. Kaugemale selle mõju aga tõenäoliselt ei ulatunud.
Mõlemad looduskatastroofid on liiga hilised, selgitamaks elanikkonna vähenemist Eestis, mis algas juba II aastatuhande alguses eKr. 1628/1627. aasta eKr kliimaanomaaliat tuleb aga kindlasti arvesse võtta, et leida põhjusi viljelusmajanduse taandarengule varasel pronksiajal.
