„Taani hindamisraamat“ lubab oletada, et 1240. aasta paiku oli umbes 10% Põhja-Eesti vasallidest kohalikku („eesti“) päritolu. Kuivõrd seda teavet võib laiendada maa teistele osadele, on ebaselge. Maakonnad alistusid erinevatel asjaoludel ja tingimustel, alates otsesest vallutusest Ugandis ja Sakalas ning lõpetades lepingutega Saaremaal, mis esialgu jätsid sealse ühiskonnakorralduse suuresti muutmata. Kohaliku ja sisserännanud eliidi integratsioonile aitas kaasa kohalike väeüksuste suur roll Liivimaa uute isandate sõjavägedes 13. sajandil, poliitiline koostöö vallutajatega kohalike rivaalide vastu ning varasemate omandi- ja võimusuhete ülekandumine uutesse oludesse. Lõimumist takistas kohaliku eliidi majanduslik nõrkus ja suur kultuuriline erinevus võrreldes sisserändajatega. Paraku pole teada, missugune oli nimetatud tegurite konkreetne vahekord. Näiteks peab perekonnalegend tuntud baltisaksa perekondade Ungern-Sternbergi ja Tiesenhauseni esiemadeks liivlaste pealiku Kaupo tütreid, kuid lugu on uusaegset päritolu ja ajalooliselt ebatäpne. Samas ei saa abielusid kohaliku ja sisserännanud eliidi liikmete vahel sugugi välistada.
Oluline on arvestada, et keskaegses ühiskonnas oli ühiskondlik ja õiguslik seisund olulisem etnilisest või geograafilisest päritolust. Kogu Põhja-Euroopas toimus 12.–13. sajandil eliidi joondumine Kesk- ja Lääne-Euroopa aadlikultuuri eeskujude järgi. Liivimaal toodi need eeskujud maale vallutajate poolt ja nende järgimine tähendas ka domineeriva Põhja-Saksamaa aadlikultuuri ja keskalamsaksa keele omaksvõtmist. Mõnedki sisserännanud perekonnad omandasid uue, kohalikust maavaldusest tuletatud nime, samal ajal kui ka põliselanikud said maavaldusi aadli juurde kuuluva seisusliku lääniõiguse alusel. Nii muutus kohalike ja võõraste aadlike vahel vahetegemine Liivimaal väga kiiresti võimatuks ülesandeks.
Omaette küsimustering on seotud „väiksema“ kohaliku eliidiga, kes omandi, relvastuse ja elulaadi poolest aadli (viide) tasemele ei küündinud. Nende järglasteks on peetud keskaja lõpu maavabasid, kuid pikk ajaline vahe ei luba seda oletust liiga põhjendatuks pidada. Nende saatus – kas sotsiaalses mõttes tõusta („saksa“) aadlikuks või langeda („eesti“) talupojaks – sõltus arvatavasti majanduslikust võimekusest vastata rüütli relvastuse ja elulaadi standarditele. Viimast võib aga pigem pidada väga erandlikuks nähtuseks.
