Võrreldes muististerohkusega, mis on teada Eesti, edelapoolse Soome ja põhjapoolse Läti alal III aastatuhandel eKr, ning sellega, mis 13.–12. sajandil, iseloomustab vahepealseid sajandeid märkimisväärne leiuvaesus. Täpseid ajalisi raame on kõnealusele kriisile raske seada: see algas järk-järgult kiviaja lõpule iseloomulike asulakohtade mahajätmisega II aastatuhande algul või isegi III aastatuhande lõpul eKr ning lõppes samuti järk-järgult, kui hakati rajama maapealse ehitusega monumentaalseid kivikalmeid ja põllusüsteeme. Eri piirkondades on vastavad daatumid mõnevõrra erinevad. Muististe vähesuse tõttu tunneme väga halvasti selle ajastu ainelist kultuuri. Selge on ainult see, et kõnealuse kriisi jooksul kadus täielikult nooremale kiviajale iseloomulik kultuur ning asemele tuli uudne, pronksiajale tunnuslik kultuur.
Muististe ja muude leidude tuntav vähenemine kajastab üsna kindlasti demograafilist kriisi, rahvaarvu vähenemist. Halvenesid ka majandusolud: viljelusmajanduse osatähtsus tõenäoliselt kahanes, uuesti suurenes toidulaual kala olulisus. Maa ei jäänud inimestest siiski päris tühjaks, nagu tõestavad hiliste kivikirveste ja varaste pronksesemete juhuleiud, üksikud matmis- ja asulakohad ning inimmõju ilmnemine soo- ja järvesetetest tehtud õietolmudiagrammides.
Varapronksiaegse demograafilise kriisi põhjused alles ootavad väljaselgitamist. Oletuslikult võib välja pakkuda majanduslikult ja sõjanduslikult tugevamate naabrite kallaletunge (nii Lõuna-Skandinaaviast kui ka idapoolsest metsavöötmest), näiteks orjade hankimiseks; kliimaanomaaliat 1628.–1627. aastal eKr, mis algelist viljakasvatust kindlasti mõjutas; katku ja muid haigusi; Kaali meteoriidi põhjustatud hävingut u 1500. aasta paiku eKr jm.
