Oletusi regilaulu kui suulise pärimuse päritolu ja vanuse kohta saame teha üksnes kaudse teabe põhjal. Üldiselt arvatakse, et enamikule läänemeresoome rahvastele tuntud regilaulu poeetilis-muusikaline süsteem kujunes välja hilisläänemeresoome perioodil I aastatuhande algul. Kõige värskema teooria kohaselt, mille on pakkunud välja Soome folklorist Frog, tekkis regilaul germaanipärase allitereeriva luule värsisüsteemi omaksvõtmisel ja kohandamisel läänemeresoome keelega. Seda teooriat toetab tänapäevane arusaam läänemeresoome keelte kujunemisest ning läänemeresoome ja esigermaani päritolu rahvastiku ühtesulamisest Eesti rannikuvööndis ja Edela-Soomes ajaarvamise vahetuse paiku. On igati loogiline, et regilaul kujunes välja tollase majandusliku ja kultuurilise õitsengu kontekstis ning levis hiljem koos keele ja rahvastikuga üle läänemeresoome alade. Alternatiivne oletus on, et regilaulule iseloomulik parallelismi ja algriimi kombinatsioon oli Läänemere poole suunduvatel soomeugri hõimudel välja kujunenud juba varem.
Läänemeresoome ühiskultuuri aegadest pärinevad näiteks laulud kandle tegemisest, mis seovad meid baltlaste ja idapoolse kultuurialaga. Eesti regilaulu keskse mõiste – „ema” – tähistamiseks kasutatud sõnadest domineerib Lääne- ja Põhja-Eestis germaani päritolu sõna eit (vrd soome äiti), ning Kagu-Eestis uurali tüvi ema/ime (jn 1, 2). See jaotus langeb suuresti kokku olulise Eesti-sisese keele- ja kultuuripiiriga arvataval regilaulu kujunemisajal, mil germaani komponent kujundas ulatuslikult nn. rannaläänemeresoome keelt ja kultuuri. Kõige vanemasse regilaulu viisikihistusse kuuluvate kõnelähedaste ja kitsa heliulatusega põhjaeesti töö- ja tavandilaulude viiside tüüpe ja levikut uurides on Ingrid Rüütel täheldanud Põhja- ja Lääne-Eesti kultuurilist kokkukuuluvust (jn 3, retsitatiivsed viisid). Võimalik, et Skandinaavia mõjude toel laienes juba enne keskaega regiviiside heliulatus ning kujunes kaherealiste viiside kihistus.
Lõunaeesti regilaulu iseloomulikuks tunnuseks on töö- ja tavandilauludes värsireale liituv refrään. Oletatavasti on see omaks võetud juba regilaulu kujunemisfaasis balti ja/või slaavi kultuuride mõjul ning on tõenäoliselt seotud kogu lõunaeesti keele ja kultuuri lahknemise protsessiga (vt. jn 3). Vanimas viisikihistuses võib lisaks sellele näha arhailisi kultuurilisi eripärasid nii Seto [link seto peatükile] kui ka Karula-Sangaste-Hargla piirkonna mitmehäälsetes ja spetsiifiliste rütmiskeemidega regiviisides.
Erinevused lõuna- ja põhjaeesti regilaulu vahel lähtuvad ilmselt läänemeresoome keelte ja rahvastiku kujunemisaegadest, kuid väga varane peab olema ka põhjaeesti lääne- ja idapoolse ala kultuuriline eristumine, mis ilmneb folklooris üldisemalt (jn 4), aga ka näiteks regilaulutüüpide levikus (jn 5).
