Kõnekäänud on eesti keele arengu käigus kujunenud kujundlikud ütlused. Need on päritolult ja tähenduse kujunemise poolest kas algupärased (nagu lepase reega), teiste keelte paralleelid ja sisutõlked (valge vares), sõnasõnalised tõlkelaenud (saksa pöialt hoidma, vene roheline tee) või laenumotiivid (kurg tuleb külla). Keelekontaktide ja murrete koosmõju tõttu seostuvad kõnekäändudes oma ja võõras nii tihedalt ja omanäoliselt, et neis on raske võõrast ära tundagi (kivi kotti) ning kõnekäändude sõnastused varieeruvad suuresti (näiteks võrdlusel nagu hane selga vesi on eesti murretest üles kirjutatud üle 20 variandi, jn 1).
Kuna kujundlikku väljendust motiveerivad ühed ja samad inimlikus argitunnetuses olulised teadmised neist põhimõistetest, mida kasutatakse pidevalt igapäevastest kogemustest rääkides, on ootuspärane, et eestlaste kui maarahva kõnekäändude temaatika keerleb suuresti eestlase enda argielu, olemuse ja arusaamade ümber. Loomuldasa on selles kindel koht nende rahvastega seonduval, kellega on olnud otsesem ja tihedam kokkupuude – venelaste, sakslaste, lätlaste, juutide ja mustlastega (roots roal, vana venelane ei teagi (öeldakse sellele, kes sööma hilineb), ega venelane mõõgaga selja taga seisa, ega meiegi jumal lätlane ole), samuti ka võimukandjate ning kirikutegelastega (kus keiser jala käib, (suur suu) nagu saksa tasku, hirmus nagu saksa viha, papi sigu söötma (leeris käima).
