19. sajandi ning valdava osa 20. sajandi füüsiline antropoloogia kasutas inimrühmade süstematiseerimisel rassi mõistet. 19. sajandil paigutati läänemeresoomlased kollasesse (mongoliidsesse) rassi. Põhjuseks oli teooria soomeugrilaste idapoolsest algkodust ning usk kultuuriliste (eelkõige keel) ja bioloogiliste tunnuste koospärandumisse.
Ajastu vaimus tähendas selline liigitus eestlaste paigutumist madalaimale positsioonile rasside hierarhias. Olukorda võimendas 19. sajandi keskpaigas sündinud nn koljuindeksi teooria, mis jagas rahvad pika-, kesk- ja lühipealisteks. Kujunes suhtumine, mille järgi on pikapealised rahvad võimelised looma arenenumat kultuuri kui lühipealised, nende hulgas ka valdavalt viimaste hulka arvatud eestlased. Sellist mõtteviisi aitas tugevdada muuhulgas arheoloogiateadus.
Eestlaste etnogeneesi uurimisel said mongoliidsuse (jn 1) küsimus ja koljuindeks edaspidi aluseks arheoloogide ja (füüsiliste) antropoloogide koostööle. Juba enam kui sajandi eest tehti tähelepanekuid, mille kohaselt leidub Eesti arheoloogilises materjalis nii pika- kui lühipealiste indiviidide luustikke. Kuivõrd kaasaegseid eestlasi peeti valdavalt lühipealisteks, toetas pikapealiste koljude kohalolu nn gooti teooriat, mille järgi oleks siinsed silmapaistvamad muinasmälestised loonud „arenenum“, ilmselt germaani keeli kõnelev kultuur.
Sõdadevahelises Eestis kinnistus teooria eestlaste kujunemisest eeskätt kahe rahvastikusiirde tulemusena. Arheoloogide lähenemist näisid kinnitavat füüsilise antropoloogia andmed, sh kaasaegse rahvastiku uuringud. Antropoloogid jagasid Eesti rahvastiku valdavalt kaheks – Lääne- ja Põhja-Eestis tooni andvaks pikapealiseks nn põhja rassiks (nõukogudeaegses kirjanduses: atlandi-balti rassi läänebalti rassitüüp), Lõuna- ja Ida-Eestis aga kesk- või lühipealiseks nn idabalti rassiks (valgemere balti rassi idabalti rassitüüp). Esimene pidanuks jätkama III aastatuhande keskel eKr eeldatavalt lõunast saabunud nöörkeraamika kultuuri kandjate (eeldatavalt indo-euroopa) bioloogilist pärandit. Teine usuti lähtuvat kammkeraamika kultuuri kandjatest. Viimaseid, mõni sajand varem saabunuid, peeti soomeugri keelte kõnelejateks, keda rassiliselt seostati mesoliitilise nn protolaponoidse rassitüübiga. Seda peeti omakorda nn uurali rassi üheks vanemaks vormiks. Uurali rass, mis Nõukogude rassiteadlaste väitel oli nende kaasajal levinud Lääne-Siberis, olnuks vahevorm europiidide ja mongoliidide vahel. Seega jäi „mongoliidsusküsimus“ aktuaalseks kuni rassiteaduse hääbumiseni 20. sajandi lõpus.
