Vene tööstusemigrandid ja bürokraadid
Alates 1850. aastate keskpaigast loobusid Venemaa võimud järk-järgult baltisakslaste eelistamisest (jn 1). Eestis hoogustus see protsess 1880. aastatel, kui Eestimaa kuberneriks oli vürst Sergei Šahhovskoi (1852–1894, jn 2). Haridus- ja kohtureformid kiirendasid venestamist ning tõid kaasa Venemaa ametnike ning kesk- ja kõrgkoolide õppejõudude sissevoolu. 1897. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid venelased tänapäevase Eesti territooriumil 4% elanikkonnast, enamus neist elas Tallinnas, kuid suurima venelaste osakaaluga oli Narva (43,9%). 1917. aastaks, seoses suurte tööstusettevõtete tekkega Tallinnas (Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik, vaguniehitustehas “Dvigatel”, Noblessneri laevatehas, Vene-Balti Laevaehituse- ja Mehaanikatehas) ja Narvas (Kreenholmi manufaktuur) ning sõjaliste objektide ehitamisega (Peeter Suure merekindlus) (jn 3, 4), ulatus vene tööliste ja ametnike arv 100 000-ni. Esimese maailmasõja ja 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal lahkus Eestist massilise evakueerimise tõttu suurem osa vene töölistest, ametnikest, õpetajatest ja sõjaväelastest. Pärast 1920. aasta Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise Tartu rahulepingu sõlmimist oli Eestisse sattunud kuni 60 000 laiali saadetud Loodearmee kaitseväelast ja punase terrori eest põgenenud pagulast.
Peipsivenelastest/vanausulistest
Vaatamata valitsuse repressiivpoliitikale olid Baltimaade vanausulised Baltimaades siiski soodsamates tingimustes, kui teistes Venemaa kubermangudes. Lõuna-Eestis elasid nad kompaktselt üheksateistkümnes Tartu maakonna külas Peipsi rannikul (jn 1), tegelesid kalapüügi, aianduse ja välitegevustega. Kuni keiser Nikolai I valitsusaja lõpuni ei tohtinud ehitada uusi palvemaju, avada vanausuliste koole ega järgida avalikult vanaõigeusu traditsioone. Valitsus püüdis tuua vanausulisi tagasi õigeusu riigikirikusse ühisusu kaudu. 1849. a avati Mustvees ühisusu kabel suletud vanausuliste palvelas. 1877.a ehitati ühisusu kirik, kuid see ei konkureerinud vanausuliste kogudusega. Vanausuliste koosolekud jätkusid eramajas, salaja eksisteerisid „tädikoolid“, kus õpetati vanu jumalateenistusraamatuid tundvad naisi.
1850. ja 1857.a, hingerevisjoni käigus, said vanausuliste nimekirjas esitatud isikud ja nende järeltulijaid seadusliku aluse linnapolitseis ja vallavalitsuses alaliste elanike staatuse sisestamiseks.
1865.a kasvas Peipsi vanausuliste arv 4399 inimeseni, ühisusuliste 605-ni. Uued palvemajad ehitati Kükitas ja Kallastel. 1883.a lubati teatud piirangutega lagunenud palvelate remonti (jn 2) ja uute ehitamist. Uuendati Tartu, Kallaste, Kasepää ja Kükita palvelad. 19.saj lõpus rajati fedossejevlastega asutatud Raja külas kool ja ikoonimaalijatöökoda, mida juhtis ikoonimaalija, koguduse vaimne juht Gavriil Frolov (1854–1930).
1897. a rahvaloenduse andmeil elas üle Eesti 6700 vanausulist (0,7% kogu elanikkonnast), kes enamjaolt kuulusid pomooride usulahusse. Nad tunnistasid abielu ja kasutasid vanu traditsioonilisi noorpaari kodusõnnistamise rituaale. Tallinnas, Narvas ja Tartus kasvas vanausuliste arv peamiselt peipsivenelaste arvelt.
1905.–1906.a võeti vastu usuvabadusemanifest (jn 3) ning koguduste asutamise korra seadus, ametlikult keelati “raskolniki” nime. 1907.–1913.a said koguduse staatuse vanausulised Tartus, Kolkjas, Mustveel (pomoorlased), Kasepääl, Kallastel (vanapomoorlased) ja Väike-Kolkjas (fedossejevlased). Uued palvemajad ehitati Kasepääl, Varnjas ja Piirikülas. Frolovi eestvedamisel ja osalisel finatseerimisel ehitati 1902–1910 Raja külla uus palvemaja, millele anti kiriku välimus. Vanausulised hakkasid üha enam osalema ühiskonnaelus ja poliitikas, nastavnikud K. Krasnovski ja F. Savostkin esindasid peipsivenelastest vanausulisi kongressidel. Esimese maailmasõja aastatel avati vanausuliste kool Kasepääl. 1917.a kevadel toimusid Tartumaa vene külade esindajate koosolekud ja Petrogradi saadeti delegatsioon palvega moodustada iseseisev Peipsiääre maakond. 1920.a Tartu rahulepingu järgi jäi Lääne-Peipsimaa Eesti Vabariigi koosseisu.
