Kindlustatud asulateks (jn 1) nimetatakse Baltimaade ja Vene arheoloogilises kirjanduses hilispronksiaegseid ja vanema rauaaja mäepealseid kaitseehitistega asulakohti. Tõsi, inimkäte rajatud kaitseehitisi – kraave, valle, tarasid – ei pruugi olla igal pool või neid ei ole veel avastatud. Paiknemine kõrgematel mäenukkidel iseloomustab siiski kõiki kindlustatud asulaid ning arvatavasti piisas vahel ka looduslikest kaitsetingimustest (järsud nõlvad), et kontrollida juurdepääsu asulale.
Kindlustatud asulates elas koos suurem inimrühm. Paremini uuritud muististe põhjal Baltikumis on oletatud, et ühes sellises asulas elas keskmiselt 30–60 inimest, kuid leidub ka kohti märksa suurema inimeste (oletatava) arvuga. Suure arvu inimeste pikaajalisest kooselust kõneleb ka nendele asulatele tavaliselt tunnuslik tüse ja leiurikas kultuurkiht. Nii Baltikumi kui ka idapoolse metsavöötme asulate elanikud on tegelenud eeskätt karjakasvatusega, vähem põlluharimise, küttimise ja kalastamisega. Idapoolsete asulatega võrreldes valati pronksi rohkem Läänemere-äärsetes asulates, ent vähesel määral on sellega tegeletud siiski kuni Moskva piirkonnani välja.
Kindlustatud asulate ühisjoon on paiknemine liikumiseks sobilike veeteede ääres; tihedad vastastikused kontaktid ilmnevad selgesti nende asulate leiuaineses.
Kindlustatud asulate levik ja kronoloogia
Kindlustatud ehk kaitseehitistega mäepealsed asulad olid levinud laialdastel aladel Ida- ja Kesk-Euroopas. Läänemere-äärsetes maades leidub seesuguseid asulakohti kõige rohkem, üle kahesaja, ja kõige tihedamalt tänapäeva Kirde-Leedus, Kagu-Lätis ja Loode-Valgevenes; suhteliselt palju on neid ka mujal Väina (Daugava) jõe piirkonnas kuni suudmeni välja. Hõredamalt on leitud kindlustatud asulaid seevastu Läti ja Leedu lääneosas ning kaugemal põhja pool, s.o Põhja-Lätis ja Eestis. Eestis on pronksiaegse kihistusega kindlustatud asulaid teada vähe: Asva ja Ridala Saaremaal, Iru ja Narva Põhja-Eestis ning Peedu ja Kõivuküla Kagu-Eestis. Põhja pool Soome lahte teatakse seesugust asulakohta Liedo lähedal Vanhalinnamäel ning mõni selline on seal veel (Laitila Hautvuori, Sauvo Lautkankare); teisel pool Läänemerd on tuntud Darsgärde asulakoht Kesk-Rootsi idaosas, mille leiuaines sarnaneb täiesti meie asulate omaga. Rohkesti leidub kindlustatud asulaid Baltimaadest ida poole jäävas metsavöötmes kuni Volga-Oka piirkonnani (Gorodištše ja Djakovo kultuuri piires), samuti Kesk-Euroopas (Lausitzi kultuur) ning mitmel pool mujal.
Volga-Oka piirkonnas rajati esimesed kindlustatud asulad II ja I aastatuhande vahetusel või I aastatuhande esimestel sajanditel eKr. Radiosüsinikudateeringute põhjal otsustades kuuluvad samasse aega ka Baltikumi vanimad asulakohad Väina ääres ja Loode-Valgevenes, kuigi mõnest neist on leitud märksa varasematele sajanditele osutavaid esemeid. Eesti kindlustatud asulatest on kõige varem, s.o 9. sajandi keskpaiku eKr, rajatud Asva; teised asulakohad on tekkinud ilmselt pärast 800. aastat eKr. Enamiku asulate täpsem radiosüsinikudateerimine on raskendatud selle perioodi kalibreerimise probleemide tõttu. Soome ja Rootsi kindlustatud asulatest radiosüsinikudateeringuid ei ole, kuid leiuainese põhjal otsustades peaksid need olema Eesti asulatega üheaegsed. Kui Eesti kindlustatud asulate puhul on üsna kindel, et need jäeti maha juba pronksiaja lõpus, ilmselt enne 500. aastat eKr, siis Läti ja Leedu asulate püsimise aeg arvatakse olevat pikem, lausa esimeste sajanditeni pKr. Eestis levis pärast paarisaja-aastast vaheaega uus kindlustuste laine 2.–1. sajandil eKr.
Kindlustatud asulate materiaalne kultuur ja selle etnilis-kultuuriline taust
Kindlustatud asulate leiuaineses moodustavad ühe osa loomaluudest ja sarvedest tehtud esemed: noole- ja odaotsad, nõelad-naasklid, harpuunid, suitsekangid, noad, käepidemed jms. Teostusviisilt ja väljanägemiselt on need küllalt sarnased kogu kindlustatud asulate levikualas Läänemerest Volga-Oka piirkonnani ning Põhja-Eestist Kesk-Euroopani. Sealjuures üksnes Baltikumi asulates esineb luust ehtenõelu ja sarvest kaksiknööpe, mis jäljendavad Skandinaavias ja põhjapoolses Kesk-Euroopas levinud pronksist nõelu ja nööpe; Valgevene loodenurgast ida poole minnes seesuguseid esemeid enamasti ei leia.
Seevastu kõige arvukamat leiuliiki – keraamikat – iseloomustavad selged piirkondlikud erinevused. Tänapäeva Kirde-Leedus, Kagu-Lätis ja Loode-Valgevenes levis nn varane riipekeraamika. Väina (Daugava) jõgikonnas ja sealt põhja poole kuni Edela-Soomeni valmistati nn Tapiola edelarühma keraamikat, samas kui Kesk-Soomes ja Loode-Venemaal levisid erinevad tekstiilkeraamikad (nn Tapiola kirderühm). Üksnes Ranniku-Eesti ja Edela-Soome asulates (Asva, Ridala, Kaali, Iru, Vanhalinna) leidub peale Tapiola keraamika ka peenkeraamilisi lauanõusid, mis jäljendavad Skandinaavia ja Kesk-Euroopa vorme.
Kolmas leiurühm on pronksitööga seotud leiud: valamisvormide tükid, tootmispraak (sulanud metallitükid ja esemekatked) ning vähesed pronksesemed. Kõige rohkem on valatud võrusid, mida arvatavasti kasutati kaubavahetuses maksevahendina. Valamisvormide tükke esineb palju Läänemere-äärsetes asulates (Asvast leitud üle 2000), nende hulk on väiksem idapoolsetes leiukohtades.
Osteoloogiline leiuaines (looma- ja kalaluud) on kindlustatud asulates väga rikkalik. Loomaluudest ligikaudu 80% kuulub kodustatud loomadele, viidates karjahoiu olulisusele (Eesti asulates on ülekaalus lambad ja kitsed, Väina piirkonnas veised ning Kirde-Leedus sead). Metsloomade küttimine ja kalapüük (rannikul ka hülgepüük) olid samuti küllalt tähtsal kohal.
Asulate rajamine mäe peale ja nende kindlustamine ei ole etniline tunnusjoon; pigem kõneleb see sotsiaalsete suhete pingestumisest, mis võib olla kas etniliste rännete ja segunemiste või sotsiaalse diferentseerumise kaasnähe. Luust, sarvest, kivist ning metallist tööriistad ja tarbeesemed kõnelevad eeskätt tehnoloogilistest oskustest ja majanduslikest võimalustest ja vajadustest ning on etniliselt harva diferentseeritud. Seevastu keraamika iseärasused näitavad väiksemaid suhtlusvõrgustikke ning võivad seega olla vägagi etnilised. Kui varase riipekeraamika võib seostada baltlaste esivanematega, siis Tapiola keraamika edelarühm osutab tõenäoliselt läänemeresoomlastele ning kirderühm teistele lääneuurali tüvest hargnenud hõimudele (hilisemad saamid, tšuudid jt). Eesti-Soome pronksiaegne peenkeraamika näitab tihedaid kontakte germaanikeelsete hõimudega.
