Kiviaja lõpul elasid Eestis ja lähinaabruses jätkuvalt koos kaks eri kultuuritraditsiooniga rahvarühma – kammkeraamika ja nöörkeraamika kultuuri inimesed. Mõned Ida-Eesti asulakohad, kust on leitud nn varast tekstiilkeraamikat, osutavad aga, et arvatavasti II aastatuhande algul eKr laienes Eestisse veel üks kultuurinähtus, mille südaala paiknes Lääne-Venemaal. Võrreldes kamm- ja nöörkeraamika muististe arvu ja leiuainese rohkusega on tegu aga väga väikese inimrühma ja üsna marginaalse etapiga Eesti ajaloos.
Nöörkeraamika kultuur hääbus tõenäoliselt III ja II aastatuhande vahetusel ja kammkeraamika kultuur II aastatuhande esimese veerandi jooksul eKr. Nende protsesside täpne aeg, käik ja põhjused on ebaselged. Mõlemad kultuurirühmad lihtsalt hääbusid ja järgnevast ajast puuduvad nii nende edasikestmist näitavad esemed kui ka asula- ja matmispaigad. Ainsaks erandiks on nn lameselgsed kivikirved, mille esivormiks on küllap nöörkeraamika kultuuride põhjapoolsetel aladel valmistatud varretusauku ümbritseva randiga venekujulised kirved. Paraku on neid võimatu täpselt dateerida, sest need on eranditult juhuleiud. Ka lihtsad hilised varretusauguga kivikirved, mida on Eestist leitud 400 ringis, kuuluvad enamasti II aastatuhandesse eKr. Seniste enamasti kultuuritunnuslike panustega ja/või rõivakaunistustega varustatud haudade asemel on järgmistest sajanditest teada vaid üksikuid matmispaiku (Kivisaare, Riigiküla), kus inimesed on sängitatud maahaudadesse ilma (vähemalt tänini säilinud materjalidest tehtud) esemeteta. Asulakohti on samuti vaid üksikuid ja needki ei eristu mitte selge ja omanäolise materiaalse kultuuri poolest, vaid on nähtavad üksnes radiosüsinikudateeringute valguses. Kuigi varem on oletatud, et II aastatuhandel eKr jätkus asustus, mis põhines kamm- ja nöörkeraamika kultuuri inirühmade segunemisel, ei ole praegu arheoloogilist materjali, mis seda mõttekäiku toetaks.
