Pärast ajaarvamise vahetust elavnesid Põhja-Eesti sidemed Läänemere lõuna- ja kagurannikul elanud hõimudega. Arheoloogilises mõttes on tegu aladega, kus levisid nn Wielbarki ja Dollkeim-Kovrovo kultuur; kirjalikes allikates nimetatakse sealkandis elanud goote ja aeste. Esimesed olid germaanikeelsed, teiste keele üle vaieldakse (variandid: germaani, läänebalti, läänemeresoome). Igal juhul kujunes Visla suudme ja Põhja-Eesti vaheline (otse)suhtlustelg järgneva ligi poole tuhande aasta jaoks kultuuriliselt niivõrd määravaks, et vormis suure osa esemelisest kultuurist suhteliselt ühetaoliseks kogu Läänemere idaranniku piirkonnas.
Põhjaeestlaste (Virumaa) rooma rauaaja kultuuris moodustas gooti-/aestipärane aines ainult ühe, kuigi olulise osa. Kultuuri süvasfäärid arenesid edasi kohalikult põhjalt, milles kõige olulisemaks tuleb pidada piirkonnale ainulaadset kalmevormi – tüüpilisi tarandkalmeid. Need kujunesid välja hilise eelrooma rauaaja jooksul varaste tarandkalmete Poanse variandist, kus nelinurksed haudehitised ehk tarandid on liidetud ühte sirgesse ritta. Surnud maeti nendesse kalmetesse nii põletatult kui ka põletamata ning neile pandi kaasa peamiselt ehteid ja väiksemaid tarberiistu; relvad ja suuremad tööriistad peaaegu puuduvad. Huvitaval kombel sarnaneb seesugune panuste valik Wielbarki kultuuripiirkonnas (Visla suudmest lääne pool) täheldatuga, erinedes kõikidest teistest Läänemere ümbruse aladest.
Kui suurem osa Virumaa ja laiemalt kogu Põhja-Eesti rooma rauaaja leiuainesest on gooti-/aestipärane, siis keraamika arenes edasi varasematest kohalikest vormidest. Tegu on nn Nurmsi-pärase keraamikaga, mida konkreetselt Virumaa tarandkalmetes esineb küll vähe, kuid on rohkem tuntud läänepoolse Põhja-Eesti ja Kesk-Eesti muististest. Peitleidude tööriistad ja relvad esindavad aga kogu Põhja-Euroopale omaseid tüüpe. Otseselt Skandinaaviale osutavaid esemeid on rooma rauaaegses Põhja-Eestis vähe; bautakivikalmed Valklas võivad viidata nii Rootsile kui ka Visla alamjooksu piirkonnale.
Kõneldes Põhja-Eestis väljakujunenud hilisläänemeresoome kultuurist, tuleb selle komponentide all mõista i) kohalikku kalmevormi – tarandkalmet, ii) kohalikku Nurmsi tüüpi keraamikat (jn 1), iii) gooti-/aestipärast ehtekultuuri ning iv) üldpõhjaeuroopalikku relva- ja tööriistakultuuri. Arvestades seda, et (lääne)balti keelemõjud hilisläänemeresoome staadiumis peaaegu puuduvad, kuid germaani mõjud on väga tugevad, tuleb Põhja-Eesti hiliste läänemeresoomlaste peamisteks suhtluspartneriteks pidada germaanikeelseid hõime. Kuna aga kontaktid Skandinaaviaga olid Põhja-Eestis tollal nõrgad, pidid need germaanikeelsed suhtluspartnerid elama Visla suudmealadel. Võimalik, et sealsetelt aestidelt sai oma nime ka (põhjapoolne) Eesti.
