Eesti varauusaegses linnarahvastikus saab eristada nii sotsiaalseid –– kui ka etnilisi rühmi. Sotsiaalselt seisundilt kuulus linlane kas kodanikkonna või elanikkonna hulka, kellest kodanikkond oli õiguslikult privilegeeritud seisus. Selle liikmeil oli ainuõigus tegeleda kodanikele ette nähtud elatusaladega nagu suurkaubandus ja peenem käsitöö. Samuti oli neil õigus kuuluda gildidesse ja tsunftidesse ning kaasa rääkida linnavalitsemisel rae koosseisus või mitmesugustes ametites.
Tallinnas võeti aastatel 1651–1700 vastu 24,4 uut kodanikku aastas, üksikutel aastatel enam. Tallinnast kolm korda väiksemas Narvas sai 17. sajandi teisel poolel kodanikuks keskmiselt 10 inimest aastas. Erandlik oli 1692. aasta 32 uue Narva kodanikuga ning aastatel 1681 ja 1693 sai kodanikuks 27 isikut. Kui Tallinna kodanikkonna moodustasid ülekaalukalt etnilised sakslased, s.t saksakeelsed inimesed, siis Narvas oli kodanikkond rahvusvahelisem: sakslaste kõrval kuulusid Narva kodanikkonda ka venelased, rootslased ja inglased.
Linnaelanikkond oli märksa laiem kategooria, haarates enda hulka kõik linnaga seotud sotsiaalsed grupid nagu näiteks teenijarahvas, s.h mündrikud sadamas, laadijad, kandjad, kaalujad, voorimehed, kärumehed, samuti madalama käsitöö esindajad – kivi-, müüri- ja ehitustöölised, kaasa arvatud linna õigusalas elavad vaimulikud ja teised literaadid, aga ka aadlikud.
Linnades paiknesid eri suuruses garnisonid. Vaesemad linnaelanikud elasid eeslinnades. Elanikkonna põhiosa moodustasid mittesakslased, kes olid peamiselt maalt linna asunud eestlased, samuti rannikupiirkondadest tulnud rootslased, soomlased ja venelased ning teiste rahvaste esindajad. Esmajoones Narvas, aga ka Tartus, oli arvukas vene elanikkond. Venelaste osakaal Narvas oli tänu Ivangorodi eeslinnale üle 60%. Narvas elas veel ka vadjalasi, isureid ja teisi soome rahvaid. Erinevalt Tartust, Pärnust ja Haapsalust jäi eestlaste osakaal Narvas tagasihoidlikuks. Elanike nimekuju järgi oli Tartus läti päritolu inimesi.
Linnad olid eluliselt huvitatud maalt ümberasujatest. Varauusajal kehtis jätkuvalt põhimõte linnaõhk teeb vabaks, ehkki linna pagenud talupojad kuulusid sageli mõnele mõisale ja põgenikke nõuti välja. Maalt linna asunud eestlased on aja jooksul eristunud maaelanikest ja oma sotsiaalse staatuse parandamiseks saksastunud. Linnades olid ka erinevaid rahvusgruppe ühendavad kirikukogudused ja pihtkonnad.
Linnarahvastiku osakaal moodustas 16. ja 17. sajandil 5–6% Eesti rahvastikust. Tallinna elanikkonna suurus 1603. aasta katku järel oli umbes 3000–5400 inimest, samuti on all-linna, eeslinnade ja Kalamaja elanike arvuks 1620. aastate lõpus oletatud 4700–5000, koos Toompeaga isegi 7000 inimest. 1657. aasta katku eel kasvas all-linna rahvastik koos eeslinnadega enam kui 6000 inimeseni, kellest järgneva epideemia ajal suri kuni kaks kolmandikku. Tallinna all-linnas (ilma Toompea, Tõnismäe ja Rootsi garnisonita) võis 1696. aasta paiku Otto Liivi järgi olla umbes 11 000 inimest ja linna elanike koguarv võis ulatuda isegi 15 000-ni. Teiste uurijate arvates ei ületanud kogu elanikkond 12 000 inimest. Põhjasõja puhkedes kasvas Tallinna rahvaarv põgenike arvel, ületades 13 000 inimese piiri. Tallinna garnisoni suuruseks 1710. aasta katku eel on hinnatud rohkem kui 4000 meest. Narvas elas 17. sajandi keskel Vene-Rootsi sõja eel vähemalt 3500 inimest. Liites neile Narva ja Ivangorodi garnisoni umbes tuhatkond sõjaväelast (sõjaväelaste perekondi arvestamata), ulatuks Narva kogurahvastik vähemalt 4500 inimeseni. Arvestades Narva majanduse kiiret arengut 17. sajandi lõpus, sealne elanikkond kindlasti kasvas, kuid andmed elanikkonna täpse suuruse hindamiseks puuduvad. Tartu rahvaarv võis 1680.–1690. aastatel olla 3200–3500 hinge. Heldur Palli hinnangul oli teiste Eesti ala linnade rahvaarv 17. sajandi lõpus: Pärnus 1600–2000, Viljandis (1690. a.) u 550, Rakveres u 400 ja Paides u 250 elanikku. Arnold Soomi järgi elas Kuressaares 1650. aasta paiku 400–500 inimest. Samas suurusjärgus oli Haapsalu elanike arv.
