Eesti talupoegade lisanimed võisid edasi kanduda põlvest põlve, kuid tüüpiline isaliinis pärandumine võis ka kergesti katkeda. Isikut võidi elu jooksul kirja panna mitmel erineval põhimõttel tekkinud lisanimega. Lisanimi ei kuulunud võrdselt pere kõigi liikmete nimemalli. Näiteks kasutati naise lisanimena mehe eesnime (Jakobi Ann) või täisnime (Meose Jakobi Ann), kirjakujudes leidub enamasti selgitavaid elemente: (Meose Jakobi N(aine) Ann).
Lisanimi võis olla patronüüm ehk otseselt isa – või ka vanaisa või esiisa – eesnimi omastavas käändes. Matronüümi ehk ema järgi nimetamist on ette tulnud väga harva. Sellel perioodil oli levinud sama eesnime vaheldumine üle ühe põlve (esikpojale isaisa nimi), nii et lisanimi võis olla samaaegselt nii isa kui esiisa eesnimest lähtuv.
Eesti keele nimejärg – lisanimi ees – soodustas nimekasutust, kus esiisa nimi oli kõige selgem ja mugavam lisanimi mitme järgneva põlvkonna nimetamisel. Esivanema nimest kujunenud pikema aja jooksul päranduvat nime nimetatakse sugukonnanimeks. Kindlate talunimede eelsel ajastul olid sugukonnanimed igal pool Eestis levinud. 17.–18. sajandil toimus pööre talunimede kasutamise poole, kuid näiteks Räpina ja Võnnu kihelkonnas nimetati inimesi suulises pruugis päranduvate sugukonnanimedega veel 19. sajandil ja kauemgi. Ilmselt nimetati talukohta seal elava pere, mitte peret talukoha järgi ka Virumaal ja mujalgi Ida-Eestis.
Kohanimede kasutamine lisanimedena on teada juba keskajal, kui päritolukoha järgi võidi nimetada teisest maakonnast või mõisast tulnud talupoegi. Lisanimedeks võisid olla etnonüümid (Rootsi, Läti, Vene, Russaku, Soome, Hämäläse, Virulase, Saarlase jt). Küladest väljas paiknevad hajatalud võisid kohanime kanda juba keskajal. Küla ühise maakasutusega nõrgalt seotud talud hajaasustuse piirkondades, tüüpiliselt Lõuna- ja Lääne-Eestis said püsivad nimed enamasti 17. sajandil. Sumb- ja ridakülades võttis kindlate talunimede kujunemine kuni 19. sajandi alguseni, kusjuures hilisem kruntimine kujundas nimesüsteemi taas ümber.
Talunimi inimese lisanimena oli võimalik, kui kindlad talunimed olid juba olemas. Lisanime andmine talunime alusel on tõendatud, kui ühe talu peremees või perepoeg pandi peremeheks teise tallu või kui ühe talu rentnikuks olnud peremees ostis mõisa käest teise talu, kolis sinna elama ning lisanimi seejärel muutus.
Suuremates kogukondades ei piisanud kord juba tekkinud sugukonnanimedest ja arenesid täiendatud lisanimed, nt Kuldi ja Kuldi-Jüri lisanimi samas külas. Talunimedeks saades need omakorda lühenesid: Koljo-Hinni > Kollino, Hino-Jüri > Hinuri, Kuldi-Jüri > Kuldri, Jaagu-Peetre > Jaagupte, Palu-Peebu > Palubi, Toodsi-Jüri > Toodsõri.
Lisanimesid saadi muidugi ka ametinimetustest: Sepa, Raudsepa (Lõuna-Eestis), Kingsepa, Puusepa, Möldri, Pruuli jpt. Mõisapere hulka kuulunu võis siirduda taluperemeheks ja ametinimetus saada talupere ning hiljem talu nimeks: Kärneri, Praakli, Vahi jt. Kogukonna marginaalsemas osas (kodapoolised, saunikud, sandid) kasutati ka päritolule viitavaid sugukonnanimesid, aga rohkem kasutati patronüüme, isiklikust hüüdnimest või elukoha nimest saadud lisanimesid.
Ühe suure küla või mõisa lisanimesüsteemis said väikese eelise erilised eesnimed, mis kordusid vähem. Saaremaal olid sellisteks alamsaksa-friisi keskaegsed isikunimed, Põhja-Viljandimaal ilmselt alamsaksapärased germaani isikunimed, Põhja-Tartumaal ja eriti tugevasti Kagu-Eestis vene õigeusu ristinimede ja muude slaavi nimede mugandused, nt Karaski (< Gerassim), Kriisa (< Griša), Saava (< Saveli), Tepo (< Stepan), Troska (< Trofim), Vadsa (< Václav), Voitka (< Wojtek) jt.
Täiesti erinevaks kujunes lisanimede süsteem õigeusklikul Setomaal. Seto külas olid kasutusel patronüümid, inimest kutsuti isanimega, suurema eristamisvajaduse korral isa ja vanaisa nimega. Neid nimesid peeti ka talunimedeks, nt Andre-Vasśo, Ardso-Ivani. Nimemudelis esines naisenimesid rohkem kui Liivimaa Lõuna-Eestis: Kat´o-Vasśo, Kuśma-Matr´o.
