Eesti talurahva intiimelu norme kujundasid varauusajal ühelt poolt luteri kirik ning teiselt poolt rahvapärased tavad. Kiriku nägemuses pidi suguelu olema abieluline, heteroseksuaalne ning suunatud järelkasvu saamisele. Eesti seksuaalteemalistele regilauludele on iseloomulik, et sugulisi ihasid väljendavad pigem naisterahvad kui mehed ning naistele kuulub initsiatiiv ka intiimsuhete algatamisel.
Esimesed seksuaalsed kogemused, mis ei pruukinud olla tingimata vahekorrad tavapärases mõistes, said noored ehal käies. Ehal käimise kombestik oli reglementeeritud ning külaühiskonnas aktsepteeritud. Reeglina alustati intiimsuhteid kas pärast omavahelist ning vanematega kooskõlastatud abiellumiskokkulepet – kosjas käimist – või pärast kiriklikku laulatust ning rikkaliku kombestikuga pulmi. Kuigi neitsilikkust ei väärtustatud (vt August Wilhelm Hupel), püüti enne abiellumist rasestumisest hoiduda. Abielus sündinud esimestest lastest eostati enne laulatust vaid 10%, vallaslaste osakaal jäi külaühiskonnas 2% piiresse.
Vallaslapse sünnitanud ema karistati kiriku häbipingis istumise ning ihunuhtluse ja rahatrahviga. Kui kohus kinnitas vallaslapse eostanud mehe isaduse, võidi mehelt välja nõuda alimendid – tavaliselt lehm ja neli vakka rukist.
Varauusaja lõpuni püsis Eestis vallasemade tanutamise komme, mida mujal Euroopas ei tuntud. Tanutamine ja põlletamine olid siinses pulmakombestikus olulised rituaalid, mis tähistasid üleminekut vallalise neiu seisusest (abielu)naise seisusesse. Nn esimese öö õigust ükski ajalooline allikas ei kinnita, küll aga võis mõisnik nii mõnelgi juhul otsustada, kellega tema pärisorine talupoeg tohib või ei tohi abielluda.
Abielutüübilt (John Hajnali järgi) kuulus Eesti (välja arvatud Setumaa) läänepoolsesse Euroopasse, mida iseloomustavad tuumikpere, hiline esmaabiellumise iga (naistel 22–24, meestel 25–27 aastat) ja abielupaari majanduslik iseseisvus. Keskmine sündimus Eestis (40‰) oli kõrgem kui Rootsis (30–35‰), kuid madalam kui Venemaal (45–55‰). Keskmiselt sünnitas naine neli-viis last. Sündimus oli kõrgem pererahva ning madalam mõisa- ja sulasrahva hulgas.
Homoseksuaalsetest suhetest talurahva hulgas teated puuduvad, küll aga jõuavad mitmel korral aastas kohtu ette loomapilastusjuhtumid. Eesti eripärana esineb loomapilastust ka vanemate ning abielus meeste hulgas.
Seksuaalsuse ohjamise ilminguid võib täheldada lisaks kirikule ja traditsioonidele ka mõne usuvoolu juures. Näiteks kutsus 1740. aastatel Haanjas tegutsenud vennastekogu (hernuutlaste) juht Tallima Paap üles sugulisele kasinusele ning propageeris seksuaalelust loobumist ka abielurahva seas.
