19. sajandil ja osalt juba varem usundiline pilt Eestis mitmekesistus. Suhestumine uute usuvooludega kajastub mõnevõrra ka rahvapärimuses ja omaaegsetes hoiakute kirjeldustes, mis jõudsid näiteks omaaegsete ajalehtede veergudele. Juba 18. sajandi keskpaigas Eestis (eriti Saare- ja Läänemaal) populaarseks muutunud ja 19. sajandi keskpaigas uue õitsengu saavutanud vennastekogudusliikumise (jn 1) ehk hernhuutluse kohta viidatakse rahvamälestustes, et liikumine võitis ristiususõnumi rahvalähedase esituse ja võrdsuse propageerimise tõttu palju poolehoidjaid. Heakskiitvalt suhtuti selle hariduse edendamise püüetesse, kuid samas kirjeldatakse vennastekoguduse jumalateenistusi kui harjumuspärasest erinevaid, samuti tuuakse välja konflikte kohalike luteri pastoritega. Paljudes kogudusse mittekuulujates tekitas vastuseisu hernhuutlaste vaenulikkus traditsioonilise rahvausundi ja tavade vastu (hilisemal perioodil rahvausu-vaenulikkus leevenes). Vennastekogudusliikumisest oli inspireeritud 19. sajandi alguskümnenditel levinud ekstaatiliste prohvetite, nn taevaskäijate liikumine. Selle liikmete taeva- ja põrguvisioonid äratasid laiemalt huvi ja levisid rahvajuttude vormis ka pärast liikumise taandumist.
19. sajandi keskpaigas tõusis esile karismaatilise Juhan Leinbergi ehk prohvet Maltsveti (1812–1885) juhitud maltsvetlus, mis koondas sadu järgijaid. Maltsvetlus põhines olulisel määral vastandumisel – näiteks mindi vastuollu nii vennastekoguduse, luteri kiriku kui mõisnikega, samuti kritiseeris Leinberg Vene riiki. 1862. aastal jõudsid 700 maltsvetlast Leinbergi eestvõttel Krimmi, lootes eest leida tõotatud viljaka maa, kuid sealsed olud ei vastanud ootustele ja liikumine hakkas lagunema. Rahvamälestustes on maltsvetlusega seoses tooniandvad lood Krimmi rännanuid tabanud vintsutustest. Ent pärimus vahendab hulgaliselt ka kohalikuma kuulsusega rahvaprohvetite ettekuulutusi, keskendudes just täideläinud ennustuste efektsele esitusele.
Rahvapärastes eluolukirjeldustes osutatakse 19. sajandi keskpaigas toimunud massilisele õigeusku (nn veneusku) üleminekule. Ühe põhjusena mainitakse halbu suhteid luteriusu pastoritega – näiteks märgitakse, et piirkondades, kus suhted kirikuõpetajatega olid head, oli usuvahetajaid vähem – , kuid ka üldise parema elu lootust. Samas ei tule rahvapärastes kirjeldustes esile, et usuvahetused oleks põhjustanud olulisi hõõrumisi rahva enda seas.
Üks väheseid budistlike tõekspidamiste tutvustajaid Eestis oli Karl Tõnisson (1883–1962, jn 2) – rahvapärase nimega Paljasjalgne Tõnisson ehk vend Vahindra. Teda kirjeldatakse rahvamälestustes küll ebatavalisena, kuid valdavalt heatahtlikult, kuna ta oli ühtlasi hääletoruks ajastu populaarsetele mõttevooludele ja rahvapärastele seisukohtadele, kohati isegi idealiseerides kohalikku rahvausundit.
Suurem (peamiselt tatarlastest koosnev) islamiusuliste kogukond oli Eestis koondunud valdavalt Tallinnasse, Narva ja Rakverre. Ei ole andmeid, et nad oleks tegelenud aktiivse misjonitööga ning ka pärimuslugudes Eestis elanud tatarlasi küll mainitakse, kuid ei pöörata erilist tähelepanu nende usuelule.
