Just linnakontekstis on oluline Liivimaa elanikkonna jagunemine „sakslasteks“ (deutsch) ja „mittesakslasteks“ (undeutsch). Alates 14. sajandist kehtestati linnades üha enam korraldusi, mis piirasid mittesakslaste õigusi, näiteks õigust kuuluda mõnda sotsiaalselt staatuselt paremasse gildi või tsunfti, käsutada linnas asuvat kinnisvara jne.
Traditsiooniliselt on Liivimaa mittesakslastena käsitletud eestlasi, lätlasi ja liivlasi, kes moodustasid siinsetes linnades küll arvulise enamuse, kuid ka linnakodanikena kuulusid reeglina vaesema ja madalama prestiižiga ameteid pidava elanikkonnakihi hulka. Viimase kümmekonna aasta uurimistöödes on siiski hakatud toonitama, et linnakodanike korporatsioonid ühendasid nii sakslasi kui ka mittesakslasi ja tegelik mittesakslaste osalemine linnaelus on olnud ulatuslikum kui diskrimineerivad regulatsioonid lubaks seda arvata. Kiriklikus elus tõi koguduste keelepõhise etnilise jagunemise kaasa alles reformatsioon 16. sajandil. Seepärast on esitatud hüpotees, et mittesakslaste õiguste piiramine linnaelus on suunatud mitte linnaeestlaste, vaid talupoegade – vastselt maalt linna asunud inimeste – vastu. Linnad vajasid pidevalt tööjõu juurdevoolu, samas langes talupoegade niigi madal ühiskondlik staatus 15. sajandil veelgi seoses sunnismaisuse väljakujunemisega ja linnaelanike majanduslikud raskused tõid kaasa soovi piirata võimalikku konkurentsi. Igal juhul oli „eestlase“ ja „sakslase“ – „saksa“ – vahe linnaühiskonnas esmajoones sotsiaalne. Varanduslik kihistumine tingis ka teatava eraldatuse linnaruumis: vaesemad mittesakslased elasid suurema rahvatihedusega kõrvaltänavatel ja eeslinnades.
Samal ajal võib just linna pidada keskkonnaks, kus sotsiaaline karjäär võis osutuda võimalikuks, kui ka mitte ühe inimelu, siis ometi paari põlvkonna jooksul. Sellele aitasid kaasa abielud eri päritolu perekondade liikmete vahel ja kõigi linnakodanike kuulumine ühisesse õigusruumi hoolimata nende jõukusest või ametist. Integratsioonist räägib ka tõik, et linnaelu ja käsitööd puudutav sõnavara eesti keeles on väga suures osas laenatud keskalamsaksa keelest. Usutavasti juba keskajal kujunenud kihistuseks olid niinimetatud väikesakslased – madalamat päritolu, kuid võimaluste ja oskuste piires kultuuriliselt ja keeleliselt saksa eliidile orienteerunud ees- ja väikelinnade elanikud.
