Rootsi aja lõpul (1695) elas Eesti alal 350–400 tuhat inimest. 1696–1697. aastate näljahäda nõudis Eestis vähemalt 50‒100 tuhat ohvrit. Järgnenud Põhjasõda ning aastatel 1710–1711 maad laastanud katk kahandas omakorda rahvaarvu 170 tuhande inimeseni ehk 13. sajandi alguse tasemele. Järgnevatel aastakümnetel kasvas rahvaarv jõudsalt: 1715–1799 oli keskmine sündimus Eestis 40‰, suremus 28‰ ning loomulik iive 12‰ aastas. Vaid kuuel aastal nimetatud ajavahemikus ületas suremus sündimust: 1756–1757, 1773, 1783 ja 1788–1789. Rootsi aja lõpu rahvaarv taastus 1760. aastateks ning 18. sajandi lõpuks ületas see poole miljoni piiri. Põhjasõja-järgne asustustihedus neli inimest ruutkilomeetri kohta kasvas 18. sajandi lõpuks üheteistkümneni, mis jäi ikkagi poole väiksemaks tollase Euroopa keskmisest asustustihedusest (20 in/km2). Seejuures muutus asustustihedus ühtlasemaks: Põhja-Liivimaa mandriosa rahvastiku osakaal, mis Rootsi aja lõpul moodustas kogu Eesti rahvastikust 36,5%, kasvas 1782. aastaks 51,5%-ni, Saaremaa osakaal seevastu langes 9,3%-lt 6,0%-ni. Arvestades siinseid looduslikke ja klimaatilisi tingimusi, hakkas asustustihedus lähenema tolle aja optimaalsele.
Eestlasi oli maarahvastikus 1782. aastal 95%. Linnarahvastikus, mis kogu rahvaarvust moodustas alla 5%, ei ulatunud eestlaste osakaal üheski linnas üle 50%. Kompaktne vene asustus säilis Peipsi põhja- ja läänekaldal, laienedes ka Omedu ja Emajõe suudme vahelisele alale. Rannarootslaste asustusala hõlmas Naissaare, Pakri saared, Osmussaare, Noarootsi, Hiiumaa põhjaosa ja Ruhnu. Aeg-ajalt päevakorrale tõusnud kava asustada Liivimaale saksa talupoegi jäi tulemusteta. Sakslaste osakaal rahvastikus moodustas 2,5%, rootslasi oli 1,2% ning venelasi (sõjaväge arvestamata) 0,6% rahvastikust.
