Massimeedia ja kiire infolevik avaldavad tänapäeval pärimusele ühtlustavat mõju, kuid kindlasti pole see absoluutne. Pärimuskultuuri regionaalsed jooned on jätkuvalt säilinud mitmes Eesti piirkonnas (nt Peipsiveer, Seto- ja Võrumaa, Läänesaared) ning need leiavad muuhulgas väljenduse turismi kaudu. Näiteks tutvustatakse mõnevõrra ka vaimset pärandit selliste ürituste raames nagu Peipsi toidu tänav, Sibulatee kohvikutepäev, Avatud käsitöötalude päevad Setomaal jne. Eriline pärimus võib olla kohaliku omaalgatuse ja organiseerituma enesemääratlemise tõukejõuks. Nii kuulutas näiteks 2002. aastal setode esinduskogu ehk Seto kongress setod omaette rahvuseks, kellel on oma lipp, hümn ning jätkusuutlik programm keele ja kultuuri alalhoidmiseks. Ka mujal rõhutavad rohujuure tasandil tekkinud küla- ja pärimusseltsid (nt Sörvemaa Pärimuse Selts, Mulkide Selts, Kodavere Pärimuskeskus) eelkõige just paikkondliku kultuuripärandi rolli ning selline teadvustatud lähenemine on viimastel kümnenditel pigem süvenenud. (Jn 1)
Vahel võidakse kogukondades identiteedi toena jätkuvalt kasutada enda rõhutatud eristamist teistest. Piirkonniti on tänini kasutusel humoorikas naabripilge, kuid ka muhedas toonis enesemääratlemine (nt grupikuuluvusele osutamine nimetustega nagu kohvilähkrid, hobuhiidlased, ubamulgid ning nende teket selgitavate rahvajuttudega). Võrdlemist ja teistsugususe väljatoomist esineb huumoris ja folklooris üldse endiselt ka rahvuse pinnal, kuid rõhutatum on see viimase aja sisserännanutega seoses.
Rahvuskultuuridega tegeleb Eestis nii üksikseltse kui koordineerivaid kogusid, nagu näiteks soome-ugri rahvastele keskenduv Fenno-Ugria ja Eesti Folkloorinõukogu juures tegutsev Eesti vähemusrahvuste töörühm. Sellised ühendused edendavad vähemusrahvuste pärimuskultuure ja tutvustavad nende atraktiivseid erijooni laiemale publikule (nt teemaüritustena, nagu kultuuriõhtu „Süüria maitsed ja jutud“ oktoobris 2020 Tallinnas või seminar „Naine ersa ja mokša kultuuris“ koos näituse, etnilise toidu ja muusikaga aprillis 2023 Tartus). Üks järjepidevamaid sugulasrahvaste pärimuskultuuriga seotud ürituste toimumiskohti on Eesti Rahva Muuseum.
Mõned rahvuslikud erijooned ilmnesid 2018. aasta õpilaspärimuse kogumisaktsiooni materjalis. Eesti vene taustaga õpilaste pärimuses esines rohkem viitamist õigeusule: olulisemal kohal kui eestlastest vastajatel oli risti kandmisest ja jumala poole pöördumisest tuleneva kaitsemõju tajumine. Ent määravam oli õpilaspärimuses siiski meediamõjuline ühisosa. Rahvuskonflikte õpilaspärimuses esile ei tulnud. Kolme rahva anekdoote, mis olid 1990. aastatel veel laialt levinud ja kujutasid tegelastena peamiselt eestlast, venelast ja sakslast, leidus nii 2007. kui 2018. aastal kogutud koolipärimuses harva ja need ei ole ka muus kogutud nüüdismaterjalis esil. Üldiselt mängib Eesti rahvus- ja piirkondlikes suhetes olulisemat rolli isiklik suhtlemiskogemus kui pärimuspõhised stereotüübid. (Jn 2)
