Eestlaste isikunimesid keskajal on uurijad vaadelnud koos 16. sajandi isikunimedega, sest siis rohkearvuliselt kirja pandud põhiliselt taluperemeeste nimedes ei kajastu veel reformatsiooni ja 1558. aastast alanud sõdade perioodi rännete mõju.
Uue ülemkihi keel oli keskalamsaksa keel ja nimed, mida eestlased hakkasid oma lastele panema, laenati sellest keelest kas nimesid kandvate isikute eeskujul või preestri soovitusel. Sellepärast on need laennimed; viimase saja aasta eesnimemoodi puudutavates artiklites esineb tihti termin vanad laennimed. Tallinna ümbruses levisid laennimedena ka rootsi nimed (nt Olaf). Sundust loobuda „paganlikest“ nimedest katoliku kiriku dogmade hulgas ei olnud.
Nimede vahetumise dünaamika Tallinnas ja selle ümbruses võib rekonstrueerida järgnevalt. Läänemeresoome isikunimesid esines 1335. a paiku veel linnas elavatel käsitöölistel, aga kui on mainitud naissoost eesti käsitöölisi, on neil juba laennimed (Greta, Katarina jt). 1370. aastal linna kassast palka saanud 23 kivivedajast 7 kandsid eelkristlikke läänemeresoome nimesid. Et kivivedajate nimed osutavad ka teistele etnostele (saksa, rootsi, slaavi), võis linnas eesti lihtrahva esindajatest umbes pooltel olla juba laennimi (Jane, Mertin, Henneke jt). 1435–1500 oli talupoegadel linna lähedal samasugune läänemeresoome ja laennimede suhe. Pärast aastat 1500 leidub Tallinna turberaamatus läänemeresoome isikunimesid üksikutel talupoegadel, kes olid pärit kaugemast maapiirkonnast. (jn 1)
Huno Rätsep on leksikonidele toetudes näidanud, et eestlased võtsid üle kaht päritolu − kristlikku ja germaani − isikunimede väljakujunenud alamsaksa lühendvormid (hüüdvormid). Eesti keeles neid enamasti edasi ei lühendatud. Peamised häälikulised muutused olid eestlastele raskete häälikusiirete täiendamine (Hans > Ants, Hinrik ~ Henrik > Hindrik ~ Hendrik) või lõunaeesti keelealal ka palataliseerimine (Hans > Hańśś). Toimis alamsaksa laensõnade puhul tuntud r-r-konstruktsiooni vältimine: Richard [rikhard] > Rikand. Vastupidiselt sellele on eesti keeles tekkinud p-p-konstruktsioon nime Peter lühendvormist Peet > Peep. Sõnaalgulist f-i asendas eesti p: Frans > Prants, Fritz > Prits. Eesti õ asendas teatud kohtades alamsaksa e, o või ö-d: Greet > Krõõt, Tonnies ~ Tönnis > Tõnis. Murdeti on hiljem toimunud sõnaalgulise h kadumine (ja lisandumine) ning sõnaalguliste konsonantühendite lihtsustumine: Greet > Reet, Prits > Rits.
