Kuivõrd sakslased moodustasid Eestis ja Lätis alates 13. sajandist valitseva ülemkihi, kelle staatus säilis kuni 19. sajandi lõpuni, olid ka saksakeelsed kohanimed need, mis ametlikule võimule ja välismaailmale esindasid Liivimaa paiku. Selle nimekihi tundmine on vältimatu igale ajaloohuvilisele.
Paljud Eesti ala kohanimed on sakslastel ühised skandinaavlastega, eeskätt lääneranniku ja saarte nimed. Näiteks Saaremaa vaste Ösel, mille lähteks on Skandinaavia Eysýsla ’saar + maakond’, aga ka vanad maakonnanimed Wiek (Vik) ’Läänemaa’, Refalant ’Revala’ jt.
Saksakeelsed kohanimed võivad olla eestikeelsete mugandid (jn 1), olla eestikeelsetega tõlkesuhtes või olla üldsegi seoseta. Mõnikord on seos osaline, näiteks Ohukotsu, saksa Odenwald (Wald ’mets’), mille esimene pool Oden- ja eesti Ohu- lähevad tagasi tüvele *ohto ’karu’.
Aja jooksul kujunesid saksa keeles eesti nimede mugandamiseks kindlad mallid, eriti käis see järelosiste kohta, näiteks -fer ’-vere’, -küll ’-küla’, -sal ’-salu’. Tüüpiline oli ka kohanimede ebareeglipärane lühenemine (Tristfer, algselt *Tõrvestevere), ja lõppude saksapärastamine ((Kerkau (Kergu), Nüggen (Nõo)). Ei puudunud ka rahvaetümoloogia, näiteks Lüganuse nimelõppu tõlgendati sõnaga -husen (ülemsaksa -hausen ’majad’) ja saadi Luggenhusen.
18.–19. sajandistt rääkides võib täheldada ka moenimesid, mida esines rohkem kui ühes kohas. ii oli Liivimaal ja Eestimaal kümneid kohti nimega Annenhof ja Karlsberg. 19. sajandil nimetati mõisaid ümber peenemate nimedega nagu Piwarotz → Paulsruhe (Pivarootsi) ning linnadeski valiti klassikalisi nimekujusid (Antonisberg, mitte enam Tönnisberg ’Tõnismägi’).
