Oletusi
Läänemeresoome ühiskultuuri aegadest pärinevad näiteks laulud kandle tegemisest, mis seovad meid baltlaste ja idapoolse kultuurialaga. Eesti regilaulu keskse mõiste – „ema” – tähistamiseks kasutatud sõnadest domineerib Lääne- ja Põhja-Eestis germaani päritolu sõna eit (vrd soome äiti), ning Kagu-Eestis uurali tüvi ema/ime (jn 1, 2). See jaotus langeb suuresti kokku olulise Eesti-sisese keele- ja kultuuripiiriga arvataval regilaulu kujunemisajal, mil germaani komponent kujundas ulatuslikult nn. rannaläänemeresoome keelt ja kultuuri. Kõige vanemasse regilaulu viisikihistusse kuuluvate kõnelähedaste ja kitsa heliulatusega põhjaeesti
Lõunaeesti regilaulu iseloomulikuks tunnuseks on töö- ja tavandilauludes värsireale liituv refrään. Oletatavasti on see omaks võetud juba regilaulu kujunemisfaasis balti ja/või slaavi kultuuride mõjul ning on tõenäoliselt seotud kogu lõunaeesti keele ja kultuuri lahknemise protsessiga (vt. jn 3). Vanimas viisikihistuses võib lisaks sellele näha arhailisi kultuurilisi eripärasid nii Seto [link seto peatükile] kui ka Karula-Sangaste-Hargla piirkonna mitmehäälsetes ja spetsiifiliste rütmiskeemidega regiviisides.
Erinevused lõuna- ja põhjaeesti regilaulu vahel lähtuvad ilmselt läänemeresoome keelte ja rahvastiku kujunemisaegadest, kuid väga varane peab olema ka põhjaeesti lääne- ja idapoolse ala kultuuriline eristumine, mis ilmneb folklooris üldisemalt (jn 4), aga ka näiteks regilaulutüüpide levikus (jn 5).