nimetatakse maapealse ehitusega nelinurkset haudrajatist, mis on ümbritsetud kivimüüridega ning seest täidetud kivilasuga. Surnud – nii laiba- kui põletusmatused – on maetud (enamasti) müüride vahelisele alale ning kaetud kividega. Tarandid võivad paikneda kas üksikult (seda esineb harva) või kokku ehitatuna teiste taranditega. Tarandkalmed jagunevad kolme rühma: varased tarandkalmed (u 800/400 eKr – 100 pKr), tüüpilised tarandkalmed(u 100–400/500 pKr) ja üksiktarandkalmed (u 300–450).