Eesnimevaliku rikastumine uusajal on seotud kolme protsessiga. Kõige püsivamalt mõjutasid nimevalikut protestantismiga seotud arusaamad kristlastele sobivatest nimedest. Lõuna- ja Ida-Eestis ning eriti silmapaistvalt Kagu-Eestis tulid kasutusele slaavi rahvaste, peamiselt venelaste ja poolakate kristlike eesnimede hüüdvormid. Vähem silmatorkav oli Rootsi kaudu tulnud eesnimede levimine 17. sajandil.
Luterluse põhimõtete järgi muutus sobivaks anda lastele kõiki piiblis esinevaid nimesid, kaasa arvatud vana testamendi isikunimed. Jeesus jäi tabunimeks, samas kui varasem saksa kultuuriruumi tabunimi Maria seda enam alates 16. sajandi lõpust ei olnud. Tema eestipärased kujud Mari, Maarja, Mai saavutasid oma leviku tipu 18. sajandil. Luterluse ajal kiiresti suure populaarsuse saavutanud nimed olid Eeva ja Aadam, viimase eesti lühendvormiks sai Aadu (vanas kirjapildis peamiselt Ado). Abraham, Elias, Iisak, Taavet (David), Taaniel (Daniel) levisid just pietismi ajajärgul 18. sajandil. Lõuna-Eestis võisid piiblinimede vormid olla ka vene õigeusu nimevarast tuntud nimed, vrd Mulgimaa Illis (<Ilja? < Elias), Tartu- ja Võrumaa Tannil ~ Tani ~ Tanńo. Ka Kristofor (> Kristo, Tohver) võis levida nii läänest kui idast.
Luterluses hakati hindama germaani nimesid, need olid n-ö saksa nimed. Üks eriti populaarne nimeraamat ilmus juba 1537, selle autorsus omistati Martin Lutherile. Mahuka nimeregistriga ilmus see saksa keeles 1674, register sisaldas ka uusi germaani nimeelementide kombinatsioone. Sellel perioodil tuli uusi naisenimesid veel vähe, mõned vanad mugandused tõlgendati ümber, näiteks Leena ja Leenu Magdalena asemel uusajal populaarse Helena eesti vasteteks (jn 1).
Vene õigeusu laennimed võeti Kagu-Eestis tarvitusele sõdade perioodil 1558–1624. Moskva tsaaririigi võimu all 1558–1582 pöördusid talupojad ka õigeusku. Venepärased eesnimed levisid meestel veel kogu 17. sajandi; selle põhjuseks võis olla nimeandmine isa või esiisa järgi. 17. sajandi lõpus olid Rõuge kihelkkonna luterlastest meeste hulgas levinud nimed Ivan ~ Ivvan, Hööder ~ Hööde (< Fjodor), Olesk (< Aleksei), Ortum (< Artjom), Tepan ~ Tepo (< Stepan), Timusk (< Timofei), Jaask (< Jakov), Kusma, Ossip, Krigul ja Kriisk (< Grigori), Illi (< Ilja), Kliima (< Kliment), Omelka (< Jemeljan), Paal (< Pavel). Naisenimedele see mood ei levinud, üksikud õigeusu nimega naised olid kas seto või vene päritolu. Luteri kiriku pastorid tunnustasid nii alamsaksa laennimesid kui õigeusu traditsioonist laenatud nimesid nende talupoeglikul kujul, pannes kirja rahvapärast hääldust.
Rootsi mõju nimemoes kajastavad eelkõige kuninglikud nimed: Gustav (> Kustas, Kostap), Erik (> Eerik, Heering), Karl (> Kaarel, Kaarli), Juhan, mis tuli algnime Johannes varem harilike muganduste Hannus, Hans ja Jaan kõrvale. Ka sellised uusajal levinud nimed nagu Sander (< Aleksander), Vidrik ja Priidik (<Friedrich) võisid tänu valitsejate nimedele populaarsemaks saada, ehkki tõenäolisim oli lihtsalt nimede kandumine saksakeelselt ülemkihilt talurahva hulka. Rootsi ajal levinud nimedest on mainimist väärt veel näiteks germaani Lenertt (Lenardt, Leenar) ja Chersin. Viimane pärineb algnimest Christian, kuid erineb alamsaksa variandist Carsten (> Kärstna).
18. sajandil muutus populaarsete eesnimede valik väga väikeseks, piirkonniti domineerisid erinevad komplektid paaristkümnest mehenimest ja vaid umbes kümnest naisenimest. Selle kõige tähtsamaks põhjuseks võiks pidada nimeandmist kas esivanema või ristivanema järgi. Mõned vanad laennimed, mis varem olid harva kasutatud, muutusid populaarseks, nt Lõuna-Eestis Rein ja Ott. Siingi võib taustal näha Reinholdi, Reinhardi ja Otto laia levikut sakslaste hulgas.
