Linnades oli võimupositsioonil alamsaksa keelt kõnelev ja hansalinnade ühiskultuuri esindav eliit, mis samas oli arvuliselt vähemuses. Linlaste enamuse Eestis moodustasid eestlased, kelle kõrval olid mõnevõrra arvukamalt esindatud ka rootslased, soomlased, venelased. Liivimaa linnade „sakslased“ jäid Saksamaa linlastega tihedalt isiklikult ja perekondlikult seotuks keskaja lõpuni. Tallinnas oli 1538. aastal 83 (63%) kaupmeeste suguvõsa, kes olid sisse rännanud viimase 40 aasta jooksul, ja põliseid, 13.–14. sajandil Tallinna asunud suguvõsasid on võimalik tuvastada vaid kolm. Linnade loomulik iive keskajal oligi reeglina negatiivne, seega sõltusid linnad sisserändest.

Kaupmeeste mobiilsus oli seejuures eriti kõrge enne 14. sajandi keskpaika, kui Põhja-Euroopas oli veel tavaline, et kaupmehed sooritasid regulaarseid reise ega olnud veel muutunud paikseteks ettevõtjateks. Lisaks suurkaupmeestele elasid linnades erialati erineva jõukuse ja ühiskondliku staatusega käsitöölised, samuti töölised, sulasrahvas ja vaimulikud.  

Tallinna elanikest 1538. aastal võib ülemkihti kuuluvaks lugeda umbes 14%, keskkihti 17% ja alamkihti 69%. Viimastest moodustasid enamuse eestlased (jn 1).