Aastatel 1920–1922 naasis Eestisse 1320 venelast-optanti, kes ühinesid Eesti suurima rahvusvähemusega. 1922. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid venelased 8,2% (91100 inimest) Eesti elanikkonnast. Nende hulka kuulusid peamiselt Peipsiäärsed vanausulised ja kodakondsuse saanud Venemaaga piirnevate Petserimaa ja Narvataguse kohalikud elanikud (osakaal säilis kõrge sündimuse tõttu ka 1934. aasta rahvaloendusel). Väljarändaja staatuses oli 1922. aastal 18 100 Venemaa kodanikku (Nanseni passi omanikud), 1934. aastal langes nende arv 8000-ni. Enamik venelasi elas maapiirkondades (1934. aastaks 71%) – Virumaa neljas vallas (Narva, Piiri, Raja ja Alajõe), Setumaa üheteistkümnest vallast kuues ning Tartumaal, Kasepää ja Peipsiäärse valdades moodustasid nad enamuse elanikkonnast. Linnades olid suured kogukonnad Tallinnas, Narvas, Tartus, Petseris ja Nõmmel. (jn 1, 2)

Kultuuriomavalitsuse õigust ei realiseeritud, kuid toimus vene elanikkonna haridus- ja kultuuritaseme kasv, mille tingis õigus saada algharidust emakeeles. Sellele aitas kaasa emigrantidest intelligentsi aktiivne tegevus, kellest osa said Eesti kodakondsuse (Tartu Ülikooli õppejõud Igor Tjutrumov, Mihhail Kurtšinski, Fjodor Korsakov, Aleksei Melnikov jt). Aastatel 1921–1929 sai Eesti kodakondsuse üle 12 000 inimese.  

Vene rahvusvähemuse sotsiaalne struktuur oli tööstuses ja põllumajanduses Eesti omale kõige lähedasem, kuid põllumajanduses olid ülekaalus maavaesed talunikud ja rentnikud. Kogu perioodi iseloomustas valitsuse- ja haridusvaldkonnas tegutsevate venelaste arvu pidev vähenemine (jn 3). 1919–1940 esindas vene vähemusrahvuse huve riiklikul tasandil Vene rahvussekretär (Aleksei Sorokin, Aleksei Janson, Sergei Schilling). I–VI Riigikogu koosseisu kuulusid 1–5 vene esindajat, sh jurist Aleksei Sorokin, vanausuline Peeter Baranin, ühiskonnategelased Vassili Grigorjev, Ivan Seljugin, Eugeni Solovjov, Tartu Ülikooli professor Mihhail Kurtšinski, piiskop Johann (Bulin), preester Valentin Smirnov, sotsialist Aleksei Gretšanov, vandeadvokaat Ivan Gorškov, Narva linna volinikud Aleksander Ossipov, Feodor Weiss, majandusteadlane Vladimir Roslavlev, arst Georgi Orlov. Registreeriti 651 seltsi ja ühendust, sealhulgas Vene Haridus- ja Heategevusühingute Liit (1940 – 90 organisatsiooni), Vene Akadeemiline Ühing Eestis, mitmed erialaorganisatsioonid, rahvus- ja spordiklubid (“Vitjaz”, “Svjatogor”), üliõpilasseltsid. Tallinnas ja Narvas töötasid alalised teatrid (jn 4). Alates 1924. aastast peeti vene kultuuripäevi ja laulupidusid, anti välja venekeelseid raamatuid, ajakirju ja ajalehti.