Uusajal kujunesid Eesti alast väljaspool asetsevad keelesaared teadaolevalt ainult Lätis – Leivu ja Lutsi keelesaar – ja Lõuna-Pihkvamaal – Kraasna keelesaar. Kaudselt on teateid eesti asualade tekkimisest vaadeldaval perioodil mujalgi, näiteks Venemaal Peipsi ja Pihkva järve idakaldal ning ka Soomes. Viimased siirdkonnad on hääbunud enne, kui on jõutud koguda keeleandmeid. Ulatuslik väljaranne Eestist algas alles 19. sajandi teisel poolel, mistõttu nende hiljem tekkinud väliseesti kogukondade keelt saab käsitleda alles lähiajaloo kontekstis. 

Eelnimetatud kolme lõunaeesti keelesaare asustuslugu on mõnevõrra erinev, kuid on ilmne, et praeguseks tuntud keelelistest erijoontest vähemalt osa on kujunenud uusajal. 

Leivu keelesaar asetses Põhja-Lätis Koiva jõest idas, nii on leivusid nimetatud ka Koiva maarahvaks. Leivu murre lahknes lõunaeesti keeleühtsusest kõige varem, mis viitab nende asuala varasele eraldumisele lõunaeesti põhialast ja annab alust pidada neid Atzele muinasmaakonna asukate järeltulijateks. Leivu keelesaarel  leidub mõningaid erinevusi Ilzene ja Lejaciemsi piirkonna murrakutes. Leivu murdes on samas ühisjooni läänevõru ja lõunatartu murdekeelega, nagu de-tunnuseline sisseütlev kääne (nt kerikude ‘kirikusse’).  

Lutsi keelesaar on kujunenud Kagu-Lätis Ludza linna ümbruskonnas. Selle asustuslugu pole tänaseni päris selge, tõenäoliselt on keelesaarele aluse pannud mitu asustuslainet, millest ulatuslikumad toimusid just uusajal. Mitmekesisele asustusloole viitavad ka erinevused Lutsi keelesaare kolme peamise keskuse Põlda (Pilda), Nirza (Nerza) ja Määrdina (Mihhalova) murrakute vahel. Lutsi murdes on sarnasusi nii idavõro kui ka seto keeletavaga, vrd suurõs ja suurõst ‘suureks’, erisugustele kontaktidele viitab ka nende rahvaluule.  

Kraasna keelesaar paiknes Pihkvamaa lõunaosas Krasnogorodskoje linna ümbruses. Keeleliselt on Kraasnale olnud lähedasim idaseto murre, Setomaa aladelt on sinna siirdutud peamiselt 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi alguses, kuid kontakte teiste lõunaeesti aladega on olnud hiljemgi. Tänaseks on keelesaarte lõunaeesti keel hääbunud. Kraasna murrak kadus argikasutusest juba 20. sajandi esimesel poolel, Leivu murrak 1970.–1980. aastatel. Lutsi murdekeele viimased kõnelejad surid uue aastatuhande alguses, kuid tänapäeval on hakatud lutsi keelt taaselustama. (Tabel 1)