Eestlaste rahvuslik liikumine 1980. aastate lõpul aktiveeris ka Eesti ukrainlasi ja Eestimaa Rahvuste Ühenduse vaimus sündis nende Ukraina Kaasmaalaskond Eestis (1988). Omakultuuriline tegevus võimaldas ukrainlastel eristuda „venekeelsetest eestimaalastest“ ja suurvene marurahvuslikust poliitilisest liikumisest, kuid nende rahvuslik ärkamine algas vaevaliselt. Olukorras, kus ukraina rahvusliku identiteedi küsimused polnud aastakümneid olnud aktuaalsed ja toimus pigem sulandumine nõukoguliku venekeelse rahvastiku üldmassi, sai rahvuslik äratustöö paljude Eesti ukrainlaste silmis negatiivse värvingu. Kodumaast eemal ja üsnagi venestunutena ei näinud nad rahvusliku eneseteadvuse õhutamises erilist mõtet.
Tuleb silmas pidada asjaolu, et Eesti ukrainlaste kooslus ei ole ühtne ei päritolult ega ajaloolis-poliitiliselt taustalt. Mitmed vastuolud ilmnevad Ukraina ida- ja lääneosast pärit inimeste vahel, sest Lääne-Ukraina liideti NSV Liidu piiresse alles Molotov-Ribbentropi pakti tagajärjel. Lääneukrainlaste arusaamad rahvuslusest ja identiteedist erinevad idaukrainlaste omadest paratamatult. Esineb isegi vastastikuseid süüdistusi ühelt poolt liigses natsionalismis ja teisalt venemeelsuses.
Eesti riigi taastamise (1991) järel vähenes ukrainlaste arv märgatavalt, ent mõnevõrra on kasvanud nende rahvuslik eneseteadvus. Ukraina Kaasmaalaskond Eestis (UKE) alustas 1988. aastal 300 liikmega. 1997. aastal rajati Narva Ukrainlaste Kaasmaalaskond ja kultuurhariduslik ühendus Prosvita Tallinnas. 1990. aastate keskpaiku hakati UKE pinnalt looma piirkondlikke seltse Tallinnas, Pärnus, Tartus, Narvas, Sillamäel jm, need on kujunenud ühtlasi oma kohaliku kultuurielu keskusteks. Seltse koondab 2000. aastal asutatud Ukraina Organisatsioonide Assotsiatsioon Eestis (UOAE), selle juurde on loodud ka pühapäevakool Nadija ning muusikakool.
1991. aastal alustas Tallinnas tegevust ukraina kreekakatoliku kirik, mis asub 14. sajandist pärit kabelis ja on pühitsetud Kolmekäelisele Jumalaemale. Kirikuga sama katuse all paikneb 2002. aastal rajatud Ukraina Kultuurikeskus (jn 1), koos moodustavad nad unikaalse sakraal- ja kultuurikompleksi. Kultuurikeskuses on oma koha leidnud pühapäevakool Labora, käsitöö- ja kloostrikunstide kool, raamatukogu ja muuseum, seal korraldatakse ukraina keele ja kalligraafia kursusi.
Heale järjele on tõusnud ukrainlaste kunstiline isetegevus. Kultuuriseltside juures tegutsevad vokaalansamblid Vidlunja ja Žurba Tallinnas, Golõtšanõ Maardus, Barvinok Rakveres, Promin Tartus, Vodograi Sillamäel, trio Kumasi Tapal, laulukoorid Ukrajina, Provesin ja Mrija Tallinnas jmt. Omaette nähtuseks on kujunenud ukraina-eesti folk-rokkbänd Svjata Vatra.
Aktiivse muusikaelu kõrval torkab silma vähene tähelepanu oma kirjasõnale. Üksnes hooti on jõutud info- või ajalehe väljaandmiseni, nt Strunõ (1989–1993 ja 1999–2000) või Suspilstvo (2000–2001), pikalt on takerdunud ka omakeelse hariduselu käivitamine. Paljutõotava katsena paistis ukraina klassi loomine Tallinna 48. keskkooli ja 159. lasteaia baasil (1993–1998), ent kaasmaalaskonna entusiasm rauges, tekkisid vaidlused ukrainakeelse hariduse otstarbekuse üle ning asja eestvedajad jäid ilma (metoodilise) abita. Hilisemad katsed Sillamäel (2006) ja Tallinna Mustjõe gümnaasiumis (2010) ei olnud edukamad. Jõukohasemaks on osutunud vähenõudlikumate pühapäevakoolide pidamine, neid on peale Tallinna teada veel Maardust, Narvast, Sillamäelt jm.
2021. aasta rahvaloenduse andmeil valdab 27 828 Eesti ukrainlasest emakeelena 11 904 inimest ukraina (42,8%) ja 15 133 inimest vene keelt (54,4%). Emakeelsus on üks iseloomulikke tegureid, mis ukrainlasi siin omavahel eristab. Arvestades aga vene keele suurt osatähtsust nt Ida-Ukrainas, ei ole ukraina emakeel (olnud) ukrainlase kõige tähtsam tunnus. Olulisema vahe tõmbab usuline kuuluvus. Suur osa usklikke kuulub Moskva patriarhaadile kuuluvasse vene õigeusu kirikusse ja sealsete koguduste elus ukrainlaste rahvuslikul tegevusel kohta ei ole.
Ukrainlaste koguarvu Eestis rahvaloenduste andmed päris ei kajastagi, sest neile on saanud Eestist populaarne sihtkoht, kuhu Ukrainast tulla hooajatöödele. 2019. aasta seisuga näiteks, enne koroonapandeemiat, töötas siin umbes 17 000 ukraina võõrtöölist.
