Liivimaal 16. sajandiks välja kujunenud pärisorjus oli osa Ida-Euroopa talurahva pärisorjastamise protsessist. Rootsi võimu kehtestamine Eesti- ja Liivimaal vähendas küll mõisnike kohtuvõimu (kriminaalasjad läksid kuninglike kohtute pädevusse) ja laiendas talupoegade kaebeõigust, kuid pärisorjus kui kõigiti aktsepteeritud õiguslik ja sotsiaal-majanduslik institutsioon jäi püsima.
Pärisorjusele tuginedes oli mõisnikul õigus nõuda talurahvalt tasuta teotööd, mille ulatus ei olnud alati proportsionaalses vastavuses talupoegade kasutuses oleva maa või muu vara suurusega. Talupojad kuulusid kindla mõisa juurde ehk olid pärustalupojad: nad ei tohtinud ilma mõisniku loata vahetada elukohta, pagenud talupojad aga tuli senisele omanikule tagastada. Üksikasjalikult reguleeris selle Liivimaa kindralkuberner Klas Totti maapolitseikorraldus (1668/1671). Kuningas Karl XI alustatud reduktsioon muutis valdava osa talurahvast kroonutalupoegadeks ning seadis nad riigi kaitse alla, mis ennekõike väljendus pärisorjuse reguleerimises, milles omakorda oli oluline koht teokoormiste vastavusse viimisel talude suurusega. Rootsi aja lõpu talurahvakaitse ei andnud talupoegadele isiklikku vabadust ega vabastanud neid sunnismaisusest, ammugi mitte teoorjusest, küll aga piiras mõisnike omavoli, sealhulgas kodukariõigust talupoegade üle, ning tagas mõisniku ülekohtu korral talurahvale kaebeõiguse.
Rootsiaegne kroonutalupoegi hõlmav talurahvakaitse jätkus ka pärast Vene võimu kehtestamist, kuid Vene aja alguses toimunud restitutsiooni käigus läksid reduktsiooni ajal tagasi võetud mõisad taas erakätesse ning nende mõisate talupoegade suhtes talurahvakaitse enam ei kehtinud. 1765. aastal võttis Liivimaa maapäev keisrinna Katariina II algatusel ning Liivimaa kindralkuberner George Browne’i initsiatiivil vastu talurahva õiguslikku seisundit parandavad määrused. Need laiendasid Rootsi-aegse talurahvakaitse põhijooni ka eramõisate talupoegadele ning panid aluse pärisorjuse seadusliku reguleerimise protsessile, mille olulisemateks väljunditeks said 1802–1804. aastate talurahvaregulatiivid. 18. sajandi teisel poolel jõudis Baltikumi valgustusliikumine ning levisid kameralismi ja füsiokratismi ideed, mis tõid kaasa pärisorjusliku korra ulatusliku kriitika ning viisid selle kaotamiseni keiser Aleksander I seadustega 1816. aastal Eestimaal ning 1819. aastal Liivimaal.
