Skip to main content

Eelmisel perioodil alguse saanud protsess, mida kokkuvõtvalt võib tähistada terminiga „moderniseerumine“, jätkus 1920.–1930. aastatel iseseisva rahvusriigi tingimustes. Kaks kolmandikku Eesti rahvastikust elas jätkuvalt maal, kus levinuimaks elamisvormiks ja majandusüksuseks oli ühele perekonnale kuuluv talu. 1919. aasta maareformiga loodi mõisamaade arvelt juurde üle 50 000 asundustalu. Väikemajandite domineerimine soodustas vanade töövõtete ja tööriistade kasutusele jäämist ning aeglustas põllumajanduse mehhaniseerimist. Teatav areng siiski toimus, eeskätt vabatahtliku ühistegevuse kaudu. Esimene teraviljakombain jõudis Eesti põldudele aastal 1938. 

Maarahva elulaadi lähenemine linlikule eeskujule jätkus. Rahvusriik püüdis edendada arengut, soovis näha kaasaegset ja modernset maaelu, mis oleks samas selgelt eestilik. Enam suudeti mõjutada elanikkonna jõukamat ja haritumat osa. Trükimeedias, sealhulgas spetsiaalselt taluinimestele suunatud ajakirjades, propageeriti puhtamat ja tervislikumat elu, uut laadi elamusisustust, uusi toite. Maal tegutsevad seltsid ja kutsekoolid korraldasid talunaistele mitmesuguseid keedu- ja käsitöökursusi. Uus käsitööharrastus ammutas seejuures inspiratsiooni ka vanast rahvalikust käsitööst. 1930. aastatel algatas valitsus kodukaunistuskampaania. Inimeste elujärg paranes tasapisi. Levisid tisleri- ja vabrikumööbel, seina- ja põrandavaibad, kardinad ning laudlinad, aga ka kemmergud, jalgrattad ja raadiovastuvõtjad.  

Argisest kasutusest välja langenud rahvarõivaid propageeriti pidupäevariietusena, eeskätt laulu- ja tantsupidude kontekstis. Katsetati ka rahvarõiva-aineliste stiliseeritud „eesti kostüümidega“, kuid peale jäid lõpuks siiski võimalikult originaalitruud kihelkondlikud rahvariidekomplektid. 

Kogu perioodi, eriti aga 1930. aastaid iseloomustavaks märksõnaks on juba varem alguse saanud folklorism – püüd uutes oludes taaselustada parimaks hinnatud palu vanast rahvakultuurist, taustal soov rõhutada rahvuslikku eripära ja tugevdada rahvuslikku identiteeti.  

References

Eesti rahvakultuur. 2008. (Koos. ja toim. A. Viires ja E. Vunder). Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn

Categories: