Kõige püsivam kohalik rahvarühm, kelle hulgas enamuse moodustasid kunagi võõrsilt saabunute järeltulijad, oli Liivimaa aadel – mõisnikud. Seejuures, erinevalt sageli esinevast ettekujutusest, polnud enamik Liivimaa sakslasi aadlikud. Mõisates ja linnustes asus teenijaskond, seal elasid ametnikud, käsitöölised, sõjalistes tugipunktides sõdurid.

Liivimaa aadel kujunes 13. sajandil sisserändajatest, kelle hulgas andsid tooni Põhja-Saksamaalt, Vestfaalist ja Harzi mäestiku ümbrusest tulnud ministeriaalid ja väikeaadlikud. Uutelt maahärradelt saadud läänid ja nendest saadud sissetulek moodustasid aadli majandusliku aluse. Läänide arvust ja suurusest olenes, kas tegu oli jõukate või pigem tagasihoidlike suguvõsadega. Suured suguvõsad said lääne mitmelt maahärralt, toimides nii olulise Liivimaad sisemiselt integreeriva tegurina. Liivimaal kodunenud, ei katkenud aadli side Saksamaaga ka 14.–16. sajandil: kuigi väiksemal hulgal, leidus juurderändajaid nende sajandite jooksul pidevalt. Väga väheste eranditega koosnes täielikult Saksamaa sisserändajatest Saksa ordu Liivimaa haru liikmeskond. Kuigi orduvennad olid andnud kasinustõotuse, oli neist nii mõnelgi 16. sajandil varjamatult elukaaslane ja lapsed.

On arvatud, et esialgu elasid läänimehed linnustes ja külastasid oma valduseid vaid maksukogumise ja kohtumõistmise puhul. Millal asusid nad koos pere- ja kaaskonnaga maamõisatesse, pole teada. Hiljemalt 14.–15. sajandil see igatahes üldjuhul juba oli nii ja jõukamad aadlikud hakkasid ehitama endale maale ka kivimaju. Mõis oli Liivimaa „saksa“ ja „mittesaksa“ rahva kokkupuutekoht, samuti regulaarsed vakupeod. „Sakslaste“ hulka võib lugeda kirikhärrad ja teised maavaimulikud ning osa alevike rahvast.