1940. aasta suvel, kui NSV Liit Eesti Vabariigi annekteeris, suleti kõik siinsed vene organisatsioonid ja nende aktivistid represseeriti. Vene vähemusrahvuse mitmekülgse kultuurielu väljakujunenud struktuur hävitati täielikult.
Teise maailmasõja käigus kaotas Eesti kõik oma vähemusrahvused. Paljud kohalikud venelased olid represseeritud, hukkunud sõjas või pagenud kodumaalt. 1944. aastal liideti Narvataguse ja Petserimaa Vene Föderatsiooni koosseisu, mis jättis Eestisse 23 000 põlisvenelast. Pärast sõda algas aga kohe uute venelaste massiline sisseränne. 1959. aastal moodustasid venelased Eesti rahvaarvust juba 20,1%, 1979. aastal 27,9% ja 1989. aastal 30,3% (jn 1), neid suunati siia vastavalt NSV Liidu majandus- ja rahvastikupoliitikale. Venelased elasid eeskätt linnades ning töötasid tööstuses ja ehitustel. Kirde-Eestis moodustasid nad absoluutse enamuse, Tallinnas enam-vähem poole elanikkonnast. Demograafilisi protsesse kajastavad andmed olid salastatud ja nende avalikustamine keelatud.
Eesti venelaste sõjajärgne kultuurielu pidi järgima üleliidulisi eeskujusid ja kandis ametlikult kommunistlikku ideoloogiat. Vene kultuuri senised traditsioonid heideti kõrvale kui ideoloogiliselt võõrad, kokkupuutepunkte ei tekkinud ka eesti kultuuriga. Eestis rajati vene alg- ja keskkoolid, kutse- ja tehnikakoolid. Oma kõrgkoole polnud, kuid Tartu Ülikoolis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis olid loodud vene õppekeelega rühmad. Venelaste kultuurielu koondus linnade ja tehaste kultuurimajadesse (jn 2), mida finantseeris riik või ametiühingud.
Kõrgkultuuri poolest annaks näiteks tuua vaid vene draamateatrit (aastast 1948) ja ajakirja Tallin (1978). Siin trükiti pisut vene raamatuid, ilmusid kompartei häälekandjatest ajalehed, transleeriti raadio- ja telesaateid, kuid põhiliselt elati piiramatus Venemaa info- ning kultuuriväljas.
Aastail 1945–1991 Eestis elanud vene elanikkonda ja nende keelekasutust ei ole võimalik vaadelda lahus liitriigi tollasest rahvuspoliitikast, sest Nõukogude okupatsiooni ajal jätkati 19. sajandil alanud venestamist. Moskvas 1970. aastail väljatöötatud venestamisprogramm oli suunatud nii eestlaste kui ka kõigi mittevene rahvuste vastu Eestis. Ajaloolise rahvusterritooriumi koloniseerimisele pidi järgnema mittevene kultuuri diskrimineeriva keskkonna loomine kolonistide toel ja demagoogilise „Nõukogude internatsionalismi“ ideoloogia kultiveerimine (jn 3). Venestamise teravik suunati emakeele kasutamise vastu, mida pidi saatma kasvav surve eestlaste keelelisele identiteedile kuni haridussüsteemi, avaliku elukorralduse jms järkjärgulise venestamiseni. Jõulisele venestamisele suutis vastu astuda alles 1988. aastal alanud Eesti taasiseseisvumisprotsess.
Eesti rahvastiku arengu peaprobleeme Nõukogude perioodil oli ülisuur rändekäive. Aastail 1946–1991 ületas sisse- ja väljarändevoogudega hõlmatud inimeste arv (2,9 miljonit) Eesti elanike koguarvu ligi kaks korda, kusjuures siia jäi lühemaks või pikemaks ajaks pidama vaid iga viies sisserändaja. Seetõttu võib öelda, et suur osa Eestis registreeritud venelastest kujutas endast lihtsalt venekeelseid nõukogude inimesi, kes asusid 1988. aastal kaitsma ühtse ja sotsialistliku NSV Liidu alahoidmist. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist lahkus siit 1990. aastatel (Venemaale) üle 100 000 venelase.
