Millal täpselt algas kivikalmete (jn 1) (soome k hiidenkiukaat – hiiukerised) rajamine Soome rannikualadel, ei ole päris täpselt teada, kuid seni vanimad sealt leitud hauapanused kuuluvad Skandinaavia pronksiaja II perioodi (1500–1300 eKr). Seesuguseid kalmeid ehitati läbi kogu pronksiaja ning veel ka vanemal rauaajal. Kui pronksiaegsed kalmed on suuremad, sisaldavad tihti kirste ja ringmüüre ning paiknevad kõrgematel kaljunukkidel, siis hilisemad kalmed on väiksemad, sagedamini konstruktsioonideta ja asetsevad madalamatel mäeveerudel.
![Joonis 1. Rieskaronmäki 89. kalme (hiiukeris) konstruktsioonid (Salo 1970, jn 37). Kivikalme kahe maakividest laotud ringiga (sisemine, mis on veidi laiem ja välimine, mis on veidi kitsam).](/sites/default/files/uploads/2021-09/joon%205.4.jpg)
Kõige paremini on välja selgitatud Eesti kivikirstkalmete (jn 2 ja 3) kronoloogia, seda tänu kalmetesse maetud inimeste luude arvukatele radiosüsinikudateeringutele. Vanimad dateeringud langevad perioodi u 1300–1100 ja 1200–1000 eKr (Muuksi, Jõelähtme, Tõugu). Uute kivikirstkalmete rajamine lõppes tõenäoliselt enne aastat 400 eKr, kuid paljusid neist kasutati matmiseks ka hilisematel sajanditel, vahel kuni keskajani. Teatud muutus kivikirstkalmetesse matmise traditsioonis näib olevat aset leidnud 10.–9. sajandi paiku eKr, kui kalmetesse hakati panema ka keraamikat. Kivikirstkalmete aja lõpus ilmub nende ehitusse jooni, mis nähtavasti on üle võetud varaste tarandkalmete traditsioonist: uute haudehitiste (kirstud, poolringid) lisamine varasemate külge. Kui Põhja-Läti kivikirstkalmed näivad seniste dateeringute põhjal kuuluvat alles hilispronksiaega, 8.–6. sajandisse eKr, siis Reznesi tüüpi kääbastesse (jn 4) hakati matma juba 14.–13. sajandil eKr ja see kestis pronksiaja lõpuni.
![Joonis 2. Kivikirstkalmete levik Eestis ja Lätis (Lang 2007a, jn 82 ja LA 19974, jn 16 järgi. Koostas Kristel Roog). Kaardil märgitud kivikirstkalmete leiukohad Eesti ja Läti aladel – paiknevad eelkõige Põhja-Eesti ranniku lähedal, Lääne-Eesti rannikul (Lihula ümbruses), Saaremaal. Lätis leidub kivikirstkalmeid enim läänerannikul, Koiva ja Salatsi jõe vahelisel alal.](/sites/default/files/uploads/2021-09/5.5-01.jpg)
![Joonis 3. Rebala I kivikirstkalme (TÜ arheoloogiaarhiiv). Kivikirstkalme – keskel inimesesuurune kirst, mida ümbritseb ringikujuline paekividest kivilade.](/sites/default/files/uploads/2021-09/joon%205.6.jpg)
![Joonis 4. Reznasi 2. kääpa ülemine matmiskiht (Graudonis 1967, jn 19). Reznasi kääpa ülemist matmiskihti iseloomustab matuste rohkus - veidi erinevatel kõrgustel asus hulk kividest laotud kirste nii laiba- kui põletusmatuste jaoks.](/sites/default/files/uploads/2021-09/joon%205.12.png)
Arvukate radiosüsinikudateeringute põhjal on välja selgitatud ka laevkalmete kronoloogia. Kõik Ojamaalt, Ahvenamaalt, Kuramaalt ja Saaremaalt pärinevad dateeringud langevad ajavahemikku 1300–500 eKr, paari äärmust välja jättes aga perioodi 1200–750 eKr. Kuramaa laevkalmed kuuluvad selle ajavahemiku esimesse poolde, Ahvenamaa kalmed 11.–10. Sajandisse eKr. ning Lülle kalmed Saaremaal 9.–6. sajandisse eKr. Laevkalmed jäid Läänemere idaranniku maades lühiajaliseks ja eraldiseisvaks matmisviisiks.
Seni vanimad dateeringud meie kamberpõldudelt Tallinna lähedalt Loolt ja Saha-Loolt (jn 5) kuuluvad (kui kõige varasem välja jätta) ajavahemikku u 1400–1150 eKr. Proosa põllud pärinevad alles eelrooma rauaaja algusest, Rebala omad alles selle perioodi lõpust.
Lohukivide, täpsemalt lohkude kividesse toksimise kohta loodusteaduslikel meetoditel rajanevaid dateeringuid pole.
![Joonis 5. Muinaspõllud Saha-Lool. Saha-Loo muinaspõldude jäänuste paiknemise plaan. Põllulapid olid tihti nelinurksed või ristkülikukujulised, madala kivivalliga piiratud peenrad.](/sites/default/files/uploads/2021-09/joon%205.13.png)