Varasemaga võrreldes suhteliselt kiired ja järsud muutused eesti rahvakultuuris said alguse 19. sajandi keskel, kui tärkav kapitalism hakkas järk-järgult kõrvale tõrjuma feodalismi. Uued talurahvaseadused (Liivimaal 1849, Eestimaal 1856) andsid võimaluse talud mõisnikelt välja osta. Seda võimalust kasutati agaramalt Lõuna-Eestis, eeskätt Mulgimaal, kus talumajapidamised olid tänu soodsamatele looduslikele tingimustele paremal järjel. Põhja-Eesti tuli järele, Lääne-Eesti ja saared jäid mõnevõrra maha.
Senisest rentnikust sai peremees ja oma talu arendamine muutus tema jaoks mõttekaks. Talude põllumajandussaaduste turuks olid samal ajal kiiresti kasvavad linnad. Saadud raha eest võis talumees osta mitmesugust tööstustoodangut, et oma majapidamist ja elujärge edendada. Maarahva arengut toetas koolivõrgu laienemine ja peaaegu üldine kirjaoskus. Talupojad olid võimelised lugema ajalehti ja raamatuid, nende kaudu levitati aga uusi ideid ja töövõtteid. Tekkis uut tüüpi suhtlusvorm – seltsid, sh põllumajandusseltsid. Korraldati põllumajandusnäitusi, mis aitasid tutvustada mitmesuguseid uuendusi. Talurahva peamisteks eeskujudeks olid mõisad ja linnad.
Põllutöödel hakkasid hobused asendama aeglasi härgi. Rauast hõlmader (jn 1) tõrjus vanad adratüübid kõrvale. Taludes levisid odavast vabrikurauast tööriistad ning regede ja vankrite raudosad, mis muutsid transpordivahendid senisest märksa vastupidavamaks. Heinamaadele ilmusid esimesed niidumasinad ja hoburehad. Viljalõikusel hakati kasutama vikatit, levisid reherullid ja viljapeksumasinad. Piimatootmine edenes, tulid võimasinad ja koorelahutajad, loodi esimesed ühismeiereid.
Suitsune rehetare hakkas ajale jalgu jääma. Esmalt kohandati selle senised külmkambrid alaliseks elamiseks. Ilmusid korstnaga ahjud ja pliidid, klaasitud aknad. Seoses saekaatrite laialdase levikuga sai saelauast tavaline ehitusmaterjal, sellest tehti toapõrandaid ja lagesid, elamute välisvoodrit jm. Peagi hakati ehitama eraldi elamuid, rehi taandus tööruumiks. Ilmusid kivist kõrvalhooned (laudad, tallid, sepikojad, keldrid).
Vana lihtsa talumööbli asendasid moodsad, enamasti tislerite tehtud kapid, kummutid, lauad, toolid ja voodid (jn 2). Tulid õlilambid, tapeedid, kardinad, keraamilised nõud, praepannid, kohviveskid, kokaraamatud, aga ka õunaaiad, marjapõõsad ja lillepeenrad. Elu muutus linlikumaks, moodsamaks. Keset lauda seisvast ühisest kausist söömist ei peetud enam viisakaks. Kartul tõrjus välja naeri ja läätsed, pannkook paistekaku.
Levis ka linlik riietus. Mehed, kes enam ringi liikusid, loobusid rahvarõivast üldiselt kiiremini ja kergemini kui naised. Rahvarõivad püsisid esialgu veel äärealadel, kõige kauem Setumaal, Kihnus, Muhumaal ja mõnel pool Saaremaal.
Kogu see moderniseerumisprotsess võttis aastakümneid ja ei toimunud Eesti erinevates osades kaugeltki mitte üheaegselt. Üldjoontes levisid uuendused kõige kiiremini Lõuna-Eesti põllumajanduslikult edenenumatel aladel (mis olid suuresti ka rahvusliku liikumise kandepinnaks), veidi hiljem Põhja-Eesti kesksemates piirkondades ning viimaks Lääne-Eestis ja saartel. Uuenduste levikukeskusteks olid kahtlemata ka suuremad linnad, eeskätt Tartu ja Tallinn.
Vana naturaalmajandusliku elulaadi ja sellega seotud traditsioonilise talurahvakultuuri taandudes kerkis rahvuslikult meelestatud haritlaste ette küsimus, kas midagi sellest vääriks säilitamist. Mis on üldse eesti kultuur, milles seisneb selle rahvuslik omapära? Sellega seoses hakati mõningaid vana rahvakultuuri elemente – eeskätt rahvaluulet, rahvakunsti ja rahvarõivaid – väärtustama, koguma ja uurima. Vanas rahvakultuuris hakati nägema üht uue, loodava rahvusliku kultuuri inspiratsiooniallikat. Rahvarõivast sai tasapisi rahvuslik pidupäevariietus.
