Läänemeresoome asustus Setomaal algab I aastatuhandel e.m.a  algläänemeresoomlaste tulemisega idast. 5.–6. sajandil, mil Setomaa oli osa Pihkva järve ümbritsevast, ka Võrumaa idaosa hõlmavast kultuuriruumist, lisandusid nn pikk kääbaste kultuuriga seotud, tõenäoliselt balti päritolu sisserändajaid.  8. või 9. sajandil mitmed asustuspiirkonnad kadusid, kuid kääparahva ajast võis, eriti Irboska ümbruses ja Põhja-Setomaal, jääda jälgi ka hilisemasse kultuuripilti. 

Alates 1.–2. sajandist võib tõdeda ka Ida-Setomaa kontakte põhja pool asuvate Läänemere-äärsete piirkondadega, põhjuseks liiklus mööda Narva jõge, Peipsi-Pihkva järve ja Velikaja jõge kulgeval suurel, Pihkvasse viival veeteel. Pihkva, mis hakkas esile kerkima juba I aastatuhande keskpaiku, oli viikingite kaubakeskus, üks Vana-Vene 12 tähtsamast linnast ja keskajal, Tartust 5–6  korda suurem. Veetee põhjapoolne osa  kulges piki Peipsi idakallast, sidudes Setomaad sealsete alade ja Ingerimaaga, Kulkna (Kolpino) saarest lõunas aga mööda Setomaa randa. 

Seoses Vene riikluse kujunemisega 9. sajandi teisel poolel läksid Setomaa tuumikalad Vene valdustesse. Alates 11. sajandist kuni tänaseni on järjepidevalt püsinud kolm suuremat asustuspiirkonda: 1) Põhja-Setomaa keskmega Värska lahe ümbruses ja Pihkva järve rannikul, 2) Ida-Setomaa Irboska tagamaadel ja 3) Lõuna-Setomaa Obinitsa-Meremäe-Laura piirkonnas. Ida-Setomaa venestumise aeg on ebaselge, kuid viikingiajal ja muinasaja lõpul püsis läänemeresoome asustus nii seal kui ka Setomaa ja Pihkva vahel. Irboskas kohtusid 11.–13. sajandil läänemeresoome, slaavi  ja latgali asustus ning traditsioonid. 

Liivimaa sõja ajal (1558–1582) jäid paljud Setomaa külad tühjaks, mistõttu 1473. aastal rajatud ja sõja ajal tähtsaks keskuseks saanud Petseri klooster tõi sinna rohkelt vene talupoegi. Nii tekkis vene asustuskiil Petserist lõuna pool. Uut rahvast tuli ka Valgevenest. 

Setomaa sidemed idapoolsete merja aladega võivad pärineda eri aegadest, kajastades nii „läänemeresoome tulemise“ aegseid kui ka hiljem säilinud suhtlusvõrgustikke. Oma osa sidemete hoidmisel võis etendada Pihkva, mis kaugliiklustee äärse suurlinnana oli tõmbekeskus ka idapoolsete alade jaoks. 

Seto keel on kujunenud muistsest lõunaeesti hõimukeelest, eesti dialektoloogias määratletakse seto keeletava võru murde ühe murraku või murrakurühmana. Seto sõnavaras on rohkelt laene slaavi naabermurretest, samas ka ühist idapoolsete soome-ugri keeltega, sh ersa keelega (nt pähn ‘pärn’, tśura ‘noormees’, tsäuk ‘kobar, salk’, jn 1).   

Seto laulutraditsioon

Seto rahvas Eesti kagunurgas erineb mitmete vanapäraste kultuurijoonte poolest oma naabritest, moodustades eripärase saare teiste lõunaeestlaste ja venelaste vahel. Kristluse tulekul on setod, erinevalt teistest eestlastest, jäänud õigeusu ruumi, mis on teatud määral soosinud vanapäraste kultuurielementide säilimist ning kristlike osiste juurdumist pärimuskultuuris enam kui mujal Eestis. Seto kultuuri eripära avaldub rahvakultuuris pea kõikjal, jutupärimuses, usundis, kommetes, etnograafias. Kõige märkimisväärsemad eripärad Seto kultuuris avalduvad aga seto laulutraditsioonis. Läänemeresoome kontekstis on unikaalne ka seto itkutraditsioon, mille tekstid on oma poeetiliselt ehituselt samuti regivärsile lähedased.  

Seto laulu muusikalise külje päritolu on siiamaani jäänud saladuseks. Ei mitmehäälsus ega setu värsi meetriline struktuur pole omased teistele läänemeresoomlastele, läänemeresoome naabritele, venelastele ega baltlastele. Jääb mulje, et tegemist on tundmatu iidse muusikakultuuri killuga, mis on ime läbi säilinud tänu Setomaa kultuurilisele isolatsioonile. Kuigi seto rahvalaulu sõnaline pool on tihedalt seotud eesti regilauluga, erineb seto vanem rahvalaul ülejäänud eesti regilaulust mitme tähtsa tunnuse poolest nagu mitmehäälne esitusviis, viisistruktuurid, heliread, rütmimudelid ja laulmismaneer. Mõned tunnused on väga haruldased ka maailma mastaabis - see puudutab eriti heliridu (nn pooltoon-poolteisttoon-laad) ja esitusvõtet rahvapärase nimega kergütämine . On tähelepanuväärne, et kõige haruldasemad stiilitunnused avalduvad kõige vanemate laululiikide puhul. Võõras meetriline struktuur setokeelsetes regivärssides on nii üldine ja nii sügaval seto kultuuris, et selle kujunemisel ei saa ilmselt rääkida lihtsalt kultuurikontaktidest, vaid pigem mingit laadi etnilisest segunemisest. 

Seto laulutraditsioonis on omapäraselt segunenud eri algupära komponendid ja kihistused: 

1. regilaulu poeetiline vorm, üldläänemeresoomelised süžeed, mitmed üle-eestilise levikuga laulud ja vanimad ühehäälsed meloodiatüübid; 

2. üld-lõunaeestilised laulutekstid või -redaktsioonid lõunaeesti regilaulule iseloomulikud refräänilised struktuurid töö- ja tavandilauludes (vt ka /et/artiklid/regilaulu-kujunemine); 

3. teatavale Kagu-Eesti piirkonnale ja mõnele Läti alale, sealhulgas varasematele liivi asustusaladele iseloomulikud jooned lauluviisides (nt Väina liivlaste endiselt asustusalalt on märgitud Lätis haruldast kõrgema saatehäälega kahehäälsust, refräänid jm); 

4. mõned mordva laulutraditsiooniga ühised süžeed, tekstimotiivid, usundilis-tavandilised ja muusikalised iseärasused (sarnasused mitmehäälsuses, kergütämine); 

5. üldisemad ida-läänemeresoomelised nähtused, mis seovad seto rahvalaulu eeskätt Ingerimaa ja Võrumaaga, osalt ka Kodavere ja põhjapoolsemate ida-läänemeresoome aladega ning millest suur osa lähtub arvatavalt varasemast idabalti ja/või slaavi traditsioonist (mõned rütmid, heterofoonia, burdonism) 

Otsides muusikalisi paralleele seto laulule, pöörduvad uurijad tavaliselt idapoolsete soomeugrilaste poole. Eriti on tähelepanu pälvinud seto laulu sarnasus mordva rahvalauluga, kus leidub arenenud mitmehäälsust, mille esitusstiil sarnaneb mingil määral seto laulu omaga, lisaks esines mordva lauludes kunagi ka kergütämist meenutav võte. Samas ei leidu mordvalastel pooltoon-poolteisttoon-laadi, mis on seto vanema rahvalaulu eredaim stiilitunnus. See üliharuldane helirida esineb aga Lõuna-Venemaa mitmehäälsetes lauludes (Belgorodi obl. ja Doni kasakatel, jn 1); nende piirkondade lauludes on ka teisi struktuurseid tunnuseid, mis meenutavad nii seto kui ka mordva laulu. On alust oletada, et see laulustiil võis tulla Lõuna-Venemaale 16.–17. sajandil koos ümberasujatega mordva ja muroma aladelt. Ühtlasi osutab see oletus võimalusele, et pooltoon-poolteisttoon-laad võis kunagi eksisteerida ka volgasoomlastel, kuid kadus hilisemate mõjutuste tõttu. 

Muusikalise stiili tunnuste dateerimine on alati riskantne, kuid võib oletada, et pooltoon-poolteisttoon-helirida on väga arhailine nähtus. Mis puudutab mitmehäälset faktuuri, siis siin esinevad nii väga vanad kui ka uuemad vormid. Tähelepanuväärne on, et seto mitmehäälse laulu meloodiliselt arendatum hilisem kihistus – meestelaulule iseloomulik “kvindiraamiga” kolmehäälsus sarnaneb mordva ja eriti Lõuna-Venemaa lüüriliste laulude stiiliga. Sarnasused arhailise mitmehäälsuse eri paikade edasiarendustes võiksid viidata järjepidevatele kontaktidele idapoolses ruumis (kas siis soomeugrilaste vahel või mõne teise kultuuri vahendusel) pikema aja jooksul.